Teisipäeval toimus veel vahetult enne testi ka viimane keelekursuse korraldajate poolt organiseeritud muuseumikülastus. Seekord käisime Serralvesi muuseumi uudistamas, kus nägime Grazia Toderi foto ja video abil loodud töid ning Marlene Dumas'i intrigeerivaid maale. Muuseumihoone ümber oli ülisuur ja kena park, seal jalutasime samuti giidiga.
Kolmapäeva õhtul pakkisin oma asjad jälle kokku ja kolisin uude tuppa, mis asub kesklinnas asuvas korteris! See korter on suur - kaks korrust, seitse tuba, ruumikas köök ning rõdu. Oma toaga olen üli-super-rahul ja see vaade rõdult... uuh, miljonivaade!
O meu quarto - Minu tuba
Vaade köögirõdult
Köök:)Päev pärast testi ehk siis eelmine neljapäev läksime teiste tudengitega välja õhtul! Kõik olid kurnatud sellest intensiivsest keelekursusest ja pidime kuidagi mõtteid eemale saama. Ikka jälle Piolhosse - mis on Portos üks populaarsemaid baare, kuhu noored õhtuti kogunevad. Reedel oli võimalus lõpuks nii pikalt magada kui tahtsin ning mul jagus und umbes kella 12ni. Samal pärastlõunal toimus Porto Ülikooli rektoraadis keelekursusel osalejatele pidulik vastuvõtt - kohvi-snäkid, lõpukõne korraldajate poolt, diplomid. See kõik leidis aset vist kõige ilusamas ruumis üldse, mida ma näinud olen. :)
Õhtul kutsus üks saksa tüdruk meid kõiki enda korterisse Portos ja tema juures oli meil õdus veiniõhtu. Istusime rõdul patjadel, õhk oli ülisoe, küünal põles meie keskel ning rääkisime niisama erinevatel teemadel. See oli üks viimaseid õhtuid, mil sain veel koos olla peaaegu kõigiga, kes keelekursusest osa võtsid, sest järgmis(t)e päeva(de) jooksul läksid enamus Lissaboni ära. Nüüd on meid nii vähe sellest endisest grupist Portosse jäänud ja päris kurb, et ei saa nendega nüüd iga päev koos olla, sest mõnedega nendest saime väga lähedasteks!
Laupäeva hommikul seadsin sammud rongijaama poole ning sõitsin Lissaboni nädalaks. Veetsin seal aega nende tudengitega, kes semestriks või aastaks Lissaboni jäävad ja ühtlasi kohtusin ühe endise Erasmusega, kes Tallinnas õppis eelmisel õppeaastal. Esimesel päeval tutvusin Alfama linnaosaga, kus asub mitmeid restorane/kohvikuid fado-muusika kuulamiseks ning mitu vaateplatvormi, kust avaneb hingetuksvõttev vaade ühele osale linnast.
Esimesel ööl käisin muidugi ära ka Bairro Alto linnaosas! :D See, mis seal toimus, oli lihtsalt totaalselt crazy. Bairro Alto rajoonis on palju kitsaid, pikki, laiu tänavaid ristirästi - nagu labürint, kust on raske teed välja leida. Päevasel ajal jalutab seal palju turiste, aga öisel ajal muutub Bairro Alto hoopis teistsuguseks, metsikuks. Lugematul arvul baare/pubisid avavavad õhtu saabudes uksed, kõik tänavad on inimmerega kaetud ja seal võib näha väga erinevat ning huvitavat rahvast. Jookidest rääkimata... proovisin esimest korda ühte kokteili musta vodkaga - must vodka, palju purustatud maasikaid ja mustikaid, jää ning suhkur. Maitseb mahlaselt ja selle kangust naljalt ei tunne, kuid pärast joogi lõpetamist muutub tuju päris lõbusaks või nii. :D Ei saa mainimata jätta ka ginjinhat - kirsiliköör. Maitsesin ka ginjinha shotti, mis oli shotiklaasi asemel shokolaadist tehtud ''shotitopsi'' sees - esmalt jõin ginjinha ära ning siis hammustasin magusaampsu peale. :)
Esmaspäeval külastasime Lissaboni lähedal asuvat väikelinna Sintrat, kus peaks olema 14 kindlust ja käisime ühes neist - Quinta da Regaleira. See oli suht muljetavaldav loss/villa, mille ümber oli imeilus roheline aed, kuhu olekski võinud jalutama jääda.
Neljandal päeval Lissabonis sain kokku ühe teise Erasmuse tudengiga, kes tuli samuti Portost mõneks päevaks Lissaboni. Külastasime peaaegu kõiki vaateplatvorme, mida on pealinnas kokku seitse, sest Lissabon on seitsme mäe linn. Otsisime üles kõige populaarsemad kirikud, väljakud ja nautisime niisama Lissaboni olustikku. Ühel vaateplatvormil kõndis minust mööda üks turistide grupp, jäin neid kuulama, kuna midagi tundus olevat tuttav - mul võttis mitu sekundit aega, taipamaks, et see on eesti keel! Mul oli nii hea meel kuulda oma emakeelt siin kaugel Portugalis. Ütlesin: ''Tere, Eesti!'' Vastuseks sain kahjuks suhteliselt tuima ''Tere!''
Kolmapäeva õhtul/öösel tegime midagi päris ekstreemset! Kõigepealt päevast... läksime Belémi linnaossa, et näha kuulsat avastuste monumenti (the Monument of Discoveries)...
...Belémi torni...
... ja proovida kuulsaid Belémi koogikesi tuhksuhkru ning kaneeliga. D-E-L-I-C-I-O-U-S!
Edasi suundusime Cascaisi, mis on Lissaboni lähistel asuv kuurort ja plaanisime randa minna seal, kuid sealsed rannad olid linnakeses sees ja seetõttu nii väiksed, et pidime minema jalutuskäigu kaugusel asuvasse Estorili randa. Ilm oli täiuslik, päike paistis, nõrku tuuleiile puhus kohati, vesi oli mõnusalt jahutav, seltskond parim. Olime õhtuni rannas ning jõime seal hiljem ka veini, et siis edasi jalutada Boca do Inferno ( eesti keelde tõlgituna põrgu suu/koobas) ookeaniäärsele alale. Peaaegu terve tee oli võimalik kõndida mööda mereäärset promenaadi ühelt rannaalalt teisele - ehtne turistidele/puhkajatele suunatud paik. :) Boca do Inferno oli kõrgem kaljune ala ookeani kaldal, öösel tundus see esmalt päris hirmutav, kuid harjusin kiiresti madalamal vastu kaljuseina löövate lainete häälega, mis oli kohati isegi rahustav. See oli koht, kus tundsin tõelist ookeanihõngu! Madalamatel kaljudel palju kalamehi - umbes kümmekond kalameest külg külje kõrval õngedega kiviserval istumas. Päris vahva! :D Kas tõesti on sealt võimalik nii ka kala saada? Ilmselt nad tegid lihtsalt hasardi pärast nagu tõelised kalamehed kunagi. Mul pole õrna aimugi, kuidas nad sinna madalamale ronisid. :) Igatahes see ookeaniäärne koht oli meie ööbimispaik tolleks ööks. Leidsime suhteliselt varjus asuva tuulevaikse nurga, kus heitsime oma magamiskottidesse pikali ja jäime vastu kaljut löövate jõuliste lainete helide saatel magama. Uni lageda taeva all oli magus. :)
Cascais
EstorilNeljapäeva õhtupoolikul käisime jalutamas Parque das Naçõesi vabaaja ning endises tööstuse piirkonnas, mis oli 1998. aastal maailmanäituse EXPO toimumiskohaks. Peale suure Vasco da Gama kaubanduskeskuse me muudesse kohtadesse sisse ei astunudki seekord. Tahtsime näha Okeanaariumi, kuid aega jäi väheks. Sealse vee-eluga tutvumiseks oleksime vajanud ühte täispikka päeva ilmselt ja seega otsustasime, et järgmisel korral, kuna kindlasti külastame Lissaboni veel. Viimasel õhtul Lissabonis käisime veel Bairro Altos ning reede hommikupoolikul sõitsin Porto poole tagasi koos ühe teise tüdrukuga, kes Portosse jääb.
Pärastlõunal jõudsin korterisse ja see oli igasugust rahvast täis, mis ajas mind nii segadusse, sest nädal tagasi oli siin ainult 3-4 inimest. Ma ei saanud kohe pihta, kes siin elab ning kes mitte. Asi oli selles, et vähemalt kahel tudengil oli mitu külalist ja seetõttu tundus korter olevat ülerahvastatud. Nüüd juba on selge minu jaoks, kes minuga koos korterit jagavad - kolm poola tüdrukut, üks portugali tüdruk, üks saksa tüdruk, üks eesti tüdruk. Jah, üks tudeng veel EESTIST! :) Mul oli nii hea meel reedel jälle üle mõne aja eesti keelt rääkida, kuigi veidi imelik tunne oli. Ma pidin pingsalt mõtlema enne, kui ma midagi ütlesin, kuna siiani kasutasin koguaeg silmast-silma suheldes inglise või portugali keelt. Praegu aeg-ajalt eesti keelt ka.
Reede õhtul käisin teiste tudengitega keelekursuselt väljas - nii paljudega, kui neid Portosse on jäänud. Armas õhtu oli Piolhos ning Galeria de Parisis. Laupäeval... puhkasin.:) Pühapäeva pärastlõunal käisid mul kaks tšehhi tüdrukut külas ja hiljem sõime õhtust peaaegu kõigi korterikaaslastega, mis oli hea viis järjekordse nädala lõpetamiseks ning korterikaaslaste tundmaõppimiseks. Päev varem käisid mu eestlasest korterikaaslasel kaks sõpra Eestist külas ja seeõttu pakkus ta meile eile musta leiba, heeringat hapukoorega ning siidrit. Oeh, parim õhtu! :)
Täna lähen kooli. Loengutesse siiski veel mitte, kuigi tahaks, tahaks, tahaks! Nüüdseks olen keelekursusest väljapuhanud ja ootan väga, millal saan loengutes hakata käima. Selle nädala jooksul saan ilmselt lõplikult ained valida, mida on võimalik läbida ning mida mitte. Loodetavasti saan õppida enamikke aineid, mida plaanisin, kuid eks näeb. Huvitavaks läheb igal juhul! :)
* Nada dura para sempre. - Mitte miski ei kesta igavesti.Jah, keelekursus sai läbi. Ülisuper nädal Lissabonis möödus kiirelt ning tundus liiga lühike. Nüüd kirjutan lõpusõnad kuuendale blogipostitusele ja astun vastu uutele elamustele. :)
Olge armsad!
Beijinhos ;*
