Eile toimus esimene keelekursuse tund ISMAIs õppivatele Erasmuse tudengitele ja eelmises postituses mainisin, et lähen sinna kreeklaste, rumeenlaste, leedukate ning teistega... Käisin. Pärast tundi ma tõesti mõtlesin, mida ma teen seal!? Kõik algas A ja B-st! Esimene idee oli gruppi vahetada ning ühineda hispaanlaste-itaallastega, kuid A1 tase jääb ju A1 tasemeks ja ma läbisin augustis B1 taseme! Seega - B1-lt A1-le? Kordamine on tarkuse ema, aga siiski... mul ei ole midagi oma keeleoskuse täiendamise vastu, kuid A1 pole minu jaoks enam väljakutsuv ja on rohkem ajaraiskamine. Mu sakslasest korterikaaslasel Annal oli hea soovitus minna B1 taseme diplomiga koordinaatori juurde ning uurida, kas ma ei saaks üldse nendest tundidest vabaks. Täna võtangi selle kaasa ja loodan, et mulle antakse mõni tark vastus. Ma olen 99% kindel, et ma suudaksin isegi eksami praegu heale tulemusele ära sooritada - võiksin isegi seda teha, kui väga vaja.
Kui ma eile metrooga tagasi läksin kodu poole, siis päike oli täpselt sellisel kõrgusel, et kogu ümbrus tundus nagu imedemaa moodi. :) Metroo sõidab Portos maa peal enamasti. :)
See oli küll nüüd lühike postitus, aga tahtsin selle endast välja kirjutada! :D
Kallistan!
Beijinhos;*
terça-feira, 26 de outubro de 2010
domingo, 24 de outubro de 2010
9 | Tagasi muinasjutust, filmist... ?!? Ei!*
Alustuseks päikselisi tervitusi Portost! Ma ei ole juba pikka aega vihma ja muud sellist näinud ning kuuldes lugusid lumest, rahest, vihmast, äikesest, müristamisest ja kõigest muust, mida Eestis sama-aegselt näeb, jõuab mulle kohale, et olen lõuna pool. :) Tegelikult täna on siin pilvisem ilm, aga eelmistel päevadel on mitu nädalat järjest olnud täiesti selged ilmad. Tuul puhub küll külmalt ning jakk peab seljas olema, kuid nii hea on siiski päikesepaistet oma näol tunda. Kohalikud hakkasid juba mitu nädalat tagasi (talviseid) karvasaapaid kandma ja ma lihtsalt ei saa aru kuidas, sest ise kandsin siis veel plätusid! Kohe näha, kes tuleb põhja poolt ning kes on kohalik. :) Kontrastid pildil…
Paremal minu korterikaaslane Joana Portugalist
Eelmisel kolmapäeval käisime nö Guinessi rekordi püstitamist vaatamas, mis oli aga pettumuseks ilmselt suuremale hulgale vaatajaskonnast. Ootasime pikemat ja uhkemat ilutulestikku, sest reklaamis oli kirjas, et see on maailma suurim ILUTULESTIK. See peaks tähendama palju-palju rakette minu meelest, kuid tegelikult lasti kolm üksikut raketti taeva poole ning eesmärgiks oli need võimalikult kõrgele lennutada ja kui ma õigesti aru sain, siis need pidavat hästi rasked/suured olema, mis tegi seda keerulisemaks. Igal juhul rekord saavutati, kuigi ma päris täpselt ei mõistnud mille puhul. :)
Neljapäeva õhtul võtsin osa oma esimest PubCrawlist, aga selle sündmuse kohta ütlen ainult – kõik, mis seal juhtus, sinna ka jääb. :)
Laupäeval otsustasin ühineda ESN Porto ühepäevase väljasõiduga Viana do Castelosse ning Santoinho festivalile. Ilm oli mõne uue koha külastamiseks suurepärane ja arvatavasti see mängis suurt rolli selles, et ma lihtsalt armusin sellesse väikelinna! Viana do Castelo oli nagu koht muinasjutust – sügisesed kuldsete lehtedega puud, väiksed Portugali majad (punased katused – valged seinad), mõnus laupäevane rahu ning mingi ainulaadne (ilmselt ainult Viana do Castelole omane) maagiline atmosfäär, mida ma tundsin esimest korda ja mis tegi linnas jalutamise nii nauditavaks! Muinasjutuliseks!
Õhtul sõitsime silla pealt üle, et linnast välja sõita ning suunduda Viana do Castelo külje all toimuvale Santoinho festivalile. See vaade sillalt! Linnatuled juba põlesid, aga samas alumine osa taevast oli veel roosakas jõe, majade ja mägede kohal, mõned paadid olid jõe peal ja kajakad lendasid vee ning kalda kohal… Hetk, mis jättis minusse tahtmise sinna tagasi minna. Samas imed polnud veel lõppenud selleks ööks. Jõudsime festivali toimumispaika, milleks oli tervenisti läikivate ning vilkuvate tulukustega kaetud maja ja kõige keskel punastes tuledes suur kiri ’’SANTOINHO’’. Mul vajus sõna otseses mõttes suu suure ohkega lahti – see tundus kõige jõululisem maja üldse! Festival ise on traditsiooniline kohalik sündmus (ma pole kindel, kui tihti see toimub) ning see meenutas kuidagi mingit külapidu, mida ma siiani ainult filmides näinud olen. Umbes 2000 inimest, traditsioonilised toidud-joogid, rahvariietes tantsijad, kohalik muusika ja kohalike inimeste tants ning trall. Laupäev muinasjutus ja filmis. :) Terve see päev oli täis nii positiivseid emotsioone, et meeletult raske on kõike seda sõnades edasi anda!
Esmaspäeval toimus koolis lõpuks ometi kohtumine kõigile Erasmuse tudengitele, kes ISMAIs õpivad. Saime tervituskotid (kaks paberiplokki, kaelapael, võtmehoidja, pastakas, pliiats, keelekursuse materjalid) ning informatsiooni keelekursuse toimumisaegade kohta. Ma alustan juba kolmandat korda portugali keele õppimist ja mitte sealt maalt, kus mul pooleli jäi, vaid algusest. Kuna ma olen üks vähestest, kes natukene juba rääkida oskab, siis kahele-kolmele tudengile ei korraldata edasijõudnute kursust. Esialgu lähen poolakate, leedukate, rumeenlaste, kreeklaste ning teistega esimesse tundi, kelle keeled on erinevast keelegrupist pärit, kuid olen üsna kindel, et vahetan gruppi, võtmaks keeletundidest osa itaallaste ja hispaanlastega, kelle jaoks peaks portugali keel lihtsam olema ning kellega on ilmselt kiirem tempo ja mul ei hakka nii igav. Tunnid hakkavad olema kahel päeval nädalas esmaspäeviti ning laupäeviti ja meile loeti sõnad peale, et puududa tohib ainult väga olulistel põhjustel (näiteks haiguse puhul peab viima arstitõendi; kojusõidu puhul peab esitama koopia lennupiletist jms).
Teisipäev oli kiire-kiire. Hommikupoolikul käisime Liisiga Eesti aukonsulis, et küsida meie kodumaa kohta brošüüre ning riigilippu, kuna õhtul võtsime osa EuroDinnerist. Esimesel katsel neil ei olnud meile midagi anda ja hästi sõbralik sekretär palus tagasi tulla nelja-viie paiku. Minul oli samal ajal loeng, kuid Liis läks uuesti ning sai vähemalt kümmekond pisikest Eestit tutvustavat raamatut ja lipu, mille võisime endale jätta. Tegelikult neil oli õhtul vist juba meelest läinud, et käisime hommikul seal, kuna see sama naine oli Liisile segaduses otsa vaadanud ning üks lipp polnud ilmselt teiselt ürituselt tagasi jõudnud ja teist neil ei olnud. Seega Liis saadeti lipupoodi, kust ta sai küsida Eesti lipu meie aukonsuli nimel. Minu meelest uskumatu, kui ilus tegu see nende poolt oli! Nad oleksid võinud vabalt öelda, et ei saa meid aidata, kuid siiski nad ostsid ekstra uue lipu, mis ei ole ilmselt väga kallis nende jaoks. Seega - SUUR-SUUR AITÄHH EESTI VABARIIGI AUKONSULILE PORTOS!
EuroDinner oli üritus, kus tudengitele oli võimalus tutvustada oma riike (peamiselt) rahvustoitudega. Me pakkusime omalt poolt kiluvõileibasid, verivorste hapukapsa ning ahjukartulitega, kohukesi ja kama. Päriselt!!! Verivorste leidsime meie maja kõrval asuvast väiksest poest ja kamajahu, mille ma kaasa võtsin Eestist, oli veel alles, kuid enamik kraamist oli pärit ikkagi kahest vene poest (leib, keefir, kohukesed). Ilmselgelt valmistasime liiga palju, sest enamuse toidust vedasime koju tagasi. Ainsad, mis täiesti otsa said, olid kohukesed. Ei tea küll, miks! Paljud ei julgenud üldse midagi proovidagi; mõned ütlesid, et maitseb, kuigi oli näha vastupidist; kama kohta kuulsime mitu korda küsimust ’’Kas te tõesti joote sellist asja?!?’’… Hehe… huvitav oli näha neid reaktsioone. :D Järgmisel päeval saime igatahes Eesti lõuna järelejäänud toidukraamist valmistada. Kusjuures sellel üritusel kohtusime veel kolmanda Eesti tüdruku Airaga, kes oli valmistanud suure karbi täie kartulisalatit ning sellest maitsti ainult paar ampsu ja ta pidi põhimõtteliselt kogu selle salati tagasi tassima. :( EuroDinneril maitsesid mulle muidu teistest köökidest väga Mehhiko teravad toidud ja Brasiilia magustoidud, mis viisid keele alla!
Salsa, merengue, bachata, kizomba… kolmapäev lõppes ladinatantuse rütmides! Kuna ma ei ole siin regulaarselt sporti teinud, aga tahaksin samas kuidagi ennast liigutada, otsustasin osa võtta ESN Porto poolt korraldatavatest ladinatantsu kursustest, mille hind ei ole meeletult kallis ning samas see on midagi uut. Esimeses tunnis oli kohal palju tudengeid, sest see oli tasuta kõigile ja seetõttu kolm korda rohkem tüdrukuid kui poisse. Seega tantsupartnerid vahetusid kogu aeg, kuid see oli hea, kuna ma tunnetasin, kui palju parem on tantsida portugallase, brasiillase või hispaanlasega, kes teab, kuidas seda teha. :)
Pärast tantsutundi käis üks hakkaja ajakirjanik mõnedelt Erasmuse tudengitelt erinevatest riikidest kontakte küsimas ja neljapäeval vastasin elektroonselt küsimustele intervjuu tarvis Porto Ülikooli koolilehe jaoks. Üritan ühe eksemplari kuskilt saada endale ka. Küsimused ning minu vastused:
1) What's your name, age, and in which college and course are you in Erasmus? My name is Häly Nõmm, I'm 20-year-old student (from Estonia) and I'm doing my Erasmus at ISMAI, studying psychology.
2) Why did you choose to come to Porto? When I started my studies in my home country last year, I checked the possibilities for Erasmus already in the beginning. There were many different countries and institutes in the list but Porto and ISMAI seemed to be the best because I've always wanted to come to Portugal and experience something totally different.
3) Are you enjoying your stay here in Porto? Yes, I am enjoying my stay here more than 100%!
4) Do you feel welcome and well treated? Yes, I feel. My first impressions of Portuguese people and culture have been positive and I think Portuguese are friendly and helpful though it takes a bit more time to get them know more and have more permanent relationships with locals. I just have to mention one of the first things which really surprised me in a good way - it happened few times that I was struggling with a city map in the street (when I didn't know Porto so well in the beginning) and random people came to me and asked if i needed any help to find a place. I guess that in my home country I can hardly find such openness of local people and probably that's why it really impressed me.
Also, when I am trying to practise Portuguese language, a lot of people have so encouraging attitude, saying often ''You have so good Portuguese!'' and in order to have more courage to speak new language I think it's quite important to hear this kind of compliments sometimes. :)
5) What are you liking the most and the least? I like that I can meet new people almost every week or even every day and that I already have so many great people around me. The least... it's quite difficult to answer that part of the question. Well, at first it was pretty unfamiliar for me that all the procedures with documents can take so much time and that it's normal when people are a bit late but now I am getting used to it more and more and starting to take things easy, not worrying so much. :)
Järgneval ööl ma ei maganud üldse hästi. Siiani mul on alati hea uni olnud, kuid sellel ööl nägin minu jaoks õudusunenägu. Tegelikult üks unenägu ei ole nii tähtis, et sellest blogis kirjutada, aga see on olulisem teema, mida ma tahan mainida. Unes olin tagasi Eestis ning mul ei olnud võimalust Portugali (tagasi) minna. Ma ei mäleta täpselt, kas see oli enne minekut Eestis või nii, et olin pärast esimest semestrit puhkusel kodus. Igal juhul see tunne, et ma ei saa Eestist välja minna ajas mind meeletult hulluks unes ja lõpuks ma ärkasin ehmatusega üles. Ilmselgelt andis sellele unenäole tõuke kolmapäevane Skype’i vestlus Kristeliga, sest rääkisime päris tükk aega sellest, kui raske on pärast mõningat aega välismaal viibimist kodumaale naasta ning kui keeruline see saab olema emotsionaalselt mulle aasta pärast. Ma ei taha sellele üldse mõeldagi! See tunne on tuttav minu jaoks, kuna mäletan siiani selgelt nutuga tagasisaabumist Taanist pärast kaht kuud. Asi ei ole selles, et ma ei taha koju tulla. Tahan. Kuid meeletult raske on maha jätta kohta, mis on vahepeal muutunud justkui koduks, ja inimesi, kellega veedan iga päev koos aega, kogeme samu uusi/kurbi/huvitavaid/rõõmsaid tundeid, ning kes on saanud tohutult lähedasteks tänu ühistele kogemustele ja jagatud hetkedele. See on hetk, mil emotsioonid põrkuvad ning oled täiesti kahevahel. Olen päris kindel, et enamik lugejatest ei saa aru, millest ma räägin, ja ma saan aru teist, sest ainult need mõistavad sajaprotsendiliselt, kes on ise seda kogenud.
Viimased päevad on möödunud rohkem õppimise lainel. Järgmiseks nädalaks on vaja koostada üks kokkuvõte teadusliku artikli põhjal psühhopatoloogia aine raames ning pikem essee vastava kirjanduse alusel psühholoogia ajaloo kohta. Esimeses homseks teemal ’’Predicting anti-social behaviour’’ ja ma ikka veel maadlen ühe inglisekeelse artikliga, mis on täis arvulisi andmeid sellel teemal läbiviidud uurimuse kohta ning keerulise ülesehitusega lauseid, et sellest aru saada ja kokkuvõte koostada. Testid algavad ülejärgmisest nädalast ning ilmselt saan kõikide selle semestri ainete eksamid teha ära selle aasta numbri sees. :)
Vahepeal sadas vihma isegi. (!) Sõnusin postituse algusega ilma ära ning praegu on väljas kõik hall ja taevas imelikult hallika-roosaka vahepealne. Siin mängib ka ilmataat mingeid vingerpusse. Lähen teen endale tassi teed ning suundun taas õppimise juurde, sellise ilmaga polegi midagi paremat teha...
*Portugal ongi minu elu muinasjutt. Kuni olen siin, tundub kõik nii ebareaalselt uskumatu.
Kuumad tervitused minu armsast Portugalist!
Beijinhos ;*
Paremal minu korterikaaslane Joana PortugalistEelmisel kolmapäeval käisime nö Guinessi rekordi püstitamist vaatamas, mis oli aga pettumuseks ilmselt suuremale hulgale vaatajaskonnast. Ootasime pikemat ja uhkemat ilutulestikku, sest reklaamis oli kirjas, et see on maailma suurim ILUTULESTIK. See peaks tähendama palju-palju rakette minu meelest, kuid tegelikult lasti kolm üksikut raketti taeva poole ning eesmärgiks oli need võimalikult kõrgele lennutada ja kui ma õigesti aru sain, siis need pidavat hästi rasked/suured olema, mis tegi seda keerulisemaks. Igal juhul rekord saavutati, kuigi ma päris täpselt ei mõistnud mille puhul. :)
Neljapäeva õhtul võtsin osa oma esimest PubCrawlist, aga selle sündmuse kohta ütlen ainult – kõik, mis seal juhtus, sinna ka jääb. :)
Laupäeval otsustasin ühineda ESN Porto ühepäevase väljasõiduga Viana do Castelosse ning Santoinho festivalile. Ilm oli mõne uue koha külastamiseks suurepärane ja arvatavasti see mängis suurt rolli selles, et ma lihtsalt armusin sellesse väikelinna! Viana do Castelo oli nagu koht muinasjutust – sügisesed kuldsete lehtedega puud, väiksed Portugali majad (punased katused – valged seinad), mõnus laupäevane rahu ning mingi ainulaadne (ilmselt ainult Viana do Castelole omane) maagiline atmosfäär, mida ma tundsin esimest korda ja mis tegi linnas jalutamise nii nauditavaks! Muinasjutuliseks!
Õhtul sõitsime silla pealt üle, et linnast välja sõita ning suunduda Viana do Castelo külje all toimuvale Santoinho festivalile. See vaade sillalt! Linnatuled juba põlesid, aga samas alumine osa taevast oli veel roosakas jõe, majade ja mägede kohal, mõned paadid olid jõe peal ja kajakad lendasid vee ning kalda kohal… Hetk, mis jättis minusse tahtmise sinna tagasi minna. Samas imed polnud veel lõppenud selleks ööks. Jõudsime festivali toimumispaika, milleks oli tervenisti läikivate ning vilkuvate tulukustega kaetud maja ja kõige keskel punastes tuledes suur kiri ’’SANTOINHO’’. Mul vajus sõna otseses mõttes suu suure ohkega lahti – see tundus kõige jõululisem maja üldse! Festival ise on traditsiooniline kohalik sündmus (ma pole kindel, kui tihti see toimub) ning see meenutas kuidagi mingit külapidu, mida ma siiani ainult filmides näinud olen. Umbes 2000 inimest, traditsioonilised toidud-joogid, rahvariietes tantsijad, kohalik muusika ja kohalike inimeste tants ning trall. Laupäev muinasjutus ja filmis. :) Terve see päev oli täis nii positiivseid emotsioone, et meeletult raske on kõike seda sõnades edasi anda!
Esmaspäeval toimus koolis lõpuks ometi kohtumine kõigile Erasmuse tudengitele, kes ISMAIs õpivad. Saime tervituskotid (kaks paberiplokki, kaelapael, võtmehoidja, pastakas, pliiats, keelekursuse materjalid) ning informatsiooni keelekursuse toimumisaegade kohta. Ma alustan juba kolmandat korda portugali keele õppimist ja mitte sealt maalt, kus mul pooleli jäi, vaid algusest. Kuna ma olen üks vähestest, kes natukene juba rääkida oskab, siis kahele-kolmele tudengile ei korraldata edasijõudnute kursust. Esialgu lähen poolakate, leedukate, rumeenlaste, kreeklaste ning teistega esimesse tundi, kelle keeled on erinevast keelegrupist pärit, kuid olen üsna kindel, et vahetan gruppi, võtmaks keeletundidest osa itaallaste ja hispaanlastega, kelle jaoks peaks portugali keel lihtsam olema ning kellega on ilmselt kiirem tempo ja mul ei hakka nii igav. Tunnid hakkavad olema kahel päeval nädalas esmaspäeviti ning laupäeviti ja meile loeti sõnad peale, et puududa tohib ainult väga olulistel põhjustel (näiteks haiguse puhul peab viima arstitõendi; kojusõidu puhul peab esitama koopia lennupiletist jms).
Teisipäev oli kiire-kiire. Hommikupoolikul käisime Liisiga Eesti aukonsulis, et küsida meie kodumaa kohta brošüüre ning riigilippu, kuna õhtul võtsime osa EuroDinnerist. Esimesel katsel neil ei olnud meile midagi anda ja hästi sõbralik sekretär palus tagasi tulla nelja-viie paiku. Minul oli samal ajal loeng, kuid Liis läks uuesti ning sai vähemalt kümmekond pisikest Eestit tutvustavat raamatut ja lipu, mille võisime endale jätta. Tegelikult neil oli õhtul vist juba meelest läinud, et käisime hommikul seal, kuna see sama naine oli Liisile segaduses otsa vaadanud ning üks lipp polnud ilmselt teiselt ürituselt tagasi jõudnud ja teist neil ei olnud. Seega Liis saadeti lipupoodi, kust ta sai küsida Eesti lipu meie aukonsuli nimel. Minu meelest uskumatu, kui ilus tegu see nende poolt oli! Nad oleksid võinud vabalt öelda, et ei saa meid aidata, kuid siiski nad ostsid ekstra uue lipu, mis ei ole ilmselt väga kallis nende jaoks. Seega - SUUR-SUUR AITÄHH EESTI VABARIIGI AUKONSULILE PORTOS!
EuroDinner oli üritus, kus tudengitele oli võimalus tutvustada oma riike (peamiselt) rahvustoitudega. Me pakkusime omalt poolt kiluvõileibasid, verivorste hapukapsa ning ahjukartulitega, kohukesi ja kama. Päriselt!!! Verivorste leidsime meie maja kõrval asuvast väiksest poest ja kamajahu, mille ma kaasa võtsin Eestist, oli veel alles, kuid enamik kraamist oli pärit ikkagi kahest vene poest (leib, keefir, kohukesed). Ilmselgelt valmistasime liiga palju, sest enamuse toidust vedasime koju tagasi. Ainsad, mis täiesti otsa said, olid kohukesed. Ei tea küll, miks! Paljud ei julgenud üldse midagi proovidagi; mõned ütlesid, et maitseb, kuigi oli näha vastupidist; kama kohta kuulsime mitu korda küsimust ’’Kas te tõesti joote sellist asja?!?’’… Hehe… huvitav oli näha neid reaktsioone. :D Järgmisel päeval saime igatahes Eesti lõuna järelejäänud toidukraamist valmistada. Kusjuures sellel üritusel kohtusime veel kolmanda Eesti tüdruku Airaga, kes oli valmistanud suure karbi täie kartulisalatit ning sellest maitsti ainult paar ampsu ja ta pidi põhimõtteliselt kogu selle salati tagasi tassima. :( EuroDinneril maitsesid mulle muidu teistest köökidest väga Mehhiko teravad toidud ja Brasiilia magustoidud, mis viisid keele alla!
Salsa, merengue, bachata, kizomba… kolmapäev lõppes ladinatantuse rütmides! Kuna ma ei ole siin regulaarselt sporti teinud, aga tahaksin samas kuidagi ennast liigutada, otsustasin osa võtta ESN Porto poolt korraldatavatest ladinatantsu kursustest, mille hind ei ole meeletult kallis ning samas see on midagi uut. Esimeses tunnis oli kohal palju tudengeid, sest see oli tasuta kõigile ja seetõttu kolm korda rohkem tüdrukuid kui poisse. Seega tantsupartnerid vahetusid kogu aeg, kuid see oli hea, kuna ma tunnetasin, kui palju parem on tantsida portugallase, brasiillase või hispaanlasega, kes teab, kuidas seda teha. :)
Pärast tantsutundi käis üks hakkaja ajakirjanik mõnedelt Erasmuse tudengitelt erinevatest riikidest kontakte küsimas ja neljapäeval vastasin elektroonselt küsimustele intervjuu tarvis Porto Ülikooli koolilehe jaoks. Üritan ühe eksemplari kuskilt saada endale ka. Küsimused ning minu vastused:
1) What's your name, age, and in which college and course are you in Erasmus? My name is Häly Nõmm, I'm 20-year-old student (from Estonia) and I'm doing my Erasmus at ISMAI, studying psychology.
2) Why did you choose to come to Porto? When I started my studies in my home country last year, I checked the possibilities for Erasmus already in the beginning. There were many different countries and institutes in the list but Porto and ISMAI seemed to be the best because I've always wanted to come to Portugal and experience something totally different.
3) Are you enjoying your stay here in Porto? Yes, I am enjoying my stay here more than 100%!
4) Do you feel welcome and well treated? Yes, I feel. My first impressions of Portuguese people and culture have been positive and I think Portuguese are friendly and helpful though it takes a bit more time to get them know more and have more permanent relationships with locals. I just have to mention one of the first things which really surprised me in a good way - it happened few times that I was struggling with a city map in the street (when I didn't know Porto so well in the beginning) and random people came to me and asked if i needed any help to find a place. I guess that in my home country I can hardly find such openness of local people and probably that's why it really impressed me.
Also, when I am trying to practise Portuguese language, a lot of people have so encouraging attitude, saying often ''You have so good Portuguese!'' and in order to have more courage to speak new language I think it's quite important to hear this kind of compliments sometimes. :)
5) What are you liking the most and the least? I like that I can meet new people almost every week or even every day and that I already have so many great people around me. The least... it's quite difficult to answer that part of the question. Well, at first it was pretty unfamiliar for me that all the procedures with documents can take so much time and that it's normal when people are a bit late but now I am getting used to it more and more and starting to take things easy, not worrying so much. :)
Järgneval ööl ma ei maganud üldse hästi. Siiani mul on alati hea uni olnud, kuid sellel ööl nägin minu jaoks õudusunenägu. Tegelikult üks unenägu ei ole nii tähtis, et sellest blogis kirjutada, aga see on olulisem teema, mida ma tahan mainida. Unes olin tagasi Eestis ning mul ei olnud võimalust Portugali (tagasi) minna. Ma ei mäleta täpselt, kas see oli enne minekut Eestis või nii, et olin pärast esimest semestrit puhkusel kodus. Igal juhul see tunne, et ma ei saa Eestist välja minna ajas mind meeletult hulluks unes ja lõpuks ma ärkasin ehmatusega üles. Ilmselgelt andis sellele unenäole tõuke kolmapäevane Skype’i vestlus Kristeliga, sest rääkisime päris tükk aega sellest, kui raske on pärast mõningat aega välismaal viibimist kodumaale naasta ning kui keeruline see saab olema emotsionaalselt mulle aasta pärast. Ma ei taha sellele üldse mõeldagi! See tunne on tuttav minu jaoks, kuna mäletan siiani selgelt nutuga tagasisaabumist Taanist pärast kaht kuud. Asi ei ole selles, et ma ei taha koju tulla. Tahan. Kuid meeletult raske on maha jätta kohta, mis on vahepeal muutunud justkui koduks, ja inimesi, kellega veedan iga päev koos aega, kogeme samu uusi/kurbi/huvitavaid/rõõmsaid tundeid, ning kes on saanud tohutult lähedasteks tänu ühistele kogemustele ja jagatud hetkedele. See on hetk, mil emotsioonid põrkuvad ning oled täiesti kahevahel. Olen päris kindel, et enamik lugejatest ei saa aru, millest ma räägin, ja ma saan aru teist, sest ainult need mõistavad sajaprotsendiliselt, kes on ise seda kogenud.
Viimased päevad on möödunud rohkem õppimise lainel. Järgmiseks nädalaks on vaja koostada üks kokkuvõte teadusliku artikli põhjal psühhopatoloogia aine raames ning pikem essee vastava kirjanduse alusel psühholoogia ajaloo kohta. Esimeses homseks teemal ’’Predicting anti-social behaviour’’ ja ma ikka veel maadlen ühe inglisekeelse artikliga, mis on täis arvulisi andmeid sellel teemal läbiviidud uurimuse kohta ning keerulise ülesehitusega lauseid, et sellest aru saada ja kokkuvõte koostada. Testid algavad ülejärgmisest nädalast ning ilmselt saan kõikide selle semestri ainete eksamid teha ära selle aasta numbri sees. :)
Vahepeal sadas vihma isegi. (!) Sõnusin postituse algusega ilma ära ning praegu on väljas kõik hall ja taevas imelikult hallika-roosaka vahepealne. Siin mängib ka ilmataat mingeid vingerpusse. Lähen teen endale tassi teed ning suundun taas õppimise juurde, sellise ilmaga polegi midagi paremat teha...
*Portugal ongi minu elu muinasjutt. Kuni olen siin, tundub kõik nii ebareaalselt uskumatu.
Kuumad tervitused minu armsast Portugalist!
Beijinhos ;*
quarta-feira, 13 de outubro de 2010
8 | Terviseks?!
Mõne päeva jooksul on nii mõndagi põnevat juba juhtunud! Pühapäevaks ei olnud esilagu mingeid plaane, aga kuna Portugalis on nädalalõppudel mitmed muuseumid tasuta, siis käisime ennast veidi kultuurselt harimas. :) Esimesena astusime sisse Casa do Infante hoonesse, kus sündis prints Henry ja saime tutvuda veelkord Porto/Portugali ajalooga.
Teine muuseum oli minu jaoks mitu korda huvitavam! Ilmselt juba seetõttu, et läksime sinna eriti põnevat teedpidi – kõigepealt üsna normaalse laiusega tänavaid pidi ülesse, ülesse, ülesse... ning seejärel veel ülespoole mööda väikest jalakäijate rada ronitaimedega kaetud müüride vahel. Lõpuks jõudsime Museu Romântico da Quinta da Macieirinhani, mis asus ühe künka (okei, mäe) madalamal serval, oli kunagi ammu Piedmonti ja Sardiinia kuninga Charles Alberti elukohaks ning andis hea ülevaate 19. sajandi eluolust. Kõik toad olid täpselt sellise hõnguga, et tahaksin isegi selles perioodis elada! :D
Osa Casa do Infantest
Mäe peal oli park ja pargis olid kuked...
... ja kana koos tibudega
Pärast pikka jalutuskäiku käisime toidupoest läbi ja ostsime miskit, valmistamaks kodus üks maitsev õhtusöök, mis tuli välja sellisena:
See oli üle mõne aja esimene kord, kui kokkasime midagi nii suurt siin ise. Tavaliselt otsustame siiski millegi lihtsama kasuks. Sellel nädalal on meil plaanis minna taas vene poodi, et osta hapukapsast, grillvorstikesi ning koos (ahju)kartulitega valmistada jälle üks hea lõuna- või õhtusöök. :)
Esmaspäeval käisime vaatamas võimast ilutulestikku Douro jõel. See toimus sellise ürituse raames nagu 12th International Symposium on Fireworks, kus Itaalia, Hispaania ja Portugal lasid korda mööda kõige ilusama raketishow taeva poole, mis ma kunagi näinud olen. Eestis pole isegi vana-aasta õhtul sellist ilutulestikku! Tänud siinkohal ühele armsale portugallasele Ricardole, kes teavitas mind sellest unustamatust sündmusest. :)
Eile pärastlõunal külastasime taas Crofti veinikeldrit, mida ma eelmises postituses mainisin samuti. Jälle jättis mulle hullult positiivse mulje sealne giid. Meid pandi ühte vahvat mängu ka mängima - kui giid ütles riigi nime, ütlesid sellest rahvusest tudengid midagi oma keeles. Me valisime sõna ''terviseks'' ja muidugi teeb selle sõna lõpp välismaalastele nalja kui palju. :D Üks poola tudeng tuletas sellest mõningaid ''huvitavaid'' väljendeid nagu ''dirty sex'' ning ''can we sex'', aga see selleks... Nii eelmisel kui sellel korral olid veinikeldri giidid väga energilised, lõbusad ja nakatasid kõiki oma hea tujuga! Seekord korraldas külastuse aga ESN Porto ja pärast veini maitsmist tehti Erasmustele paadisõit jõel umbes 40-minutilise kestvusega ning selle aja jooksul nägime üsna palju. Kui muidu on sama paadisõit 10 eurot, siis meie pidime tasuma ainult 2 eurot.
Pärast seda kohtusin Maarjaga, kes tuli päev varem nädalaks Portosse. Läksime sellesse korterisse, kus ma hetkel elan, sest kaks aastat tagasi elas tema ühe semestri samas kohas Erasmuse tudengina ja eile tuli välja, et isegi samas toas! :) Maarja kaudu sain enne Portugali tulekut ka selle korteriomaniku kontaktid ning leidsin toa. Suur aitähh talle! :) Üle pika aja oli mul jälle võimalus ka Kalevi šokolaadi ja musta leiva maitset tunda tänu Maarjale. Need on ikka super head! Veidi aega olime korteris ning seejärel läksime koos õhtust sööma.
Hiljem õhtul toimus ESN Porto esimene filmiõhtu, kus nägime filmi ’’Jaime’’, mis on lugu vaesemast elanikekihist Portos ja sellest kuidas nad üritavad ellu jääda. See oli ilmselgelt mõnda aega tagasi tehtud film ning ma pole kindel, kas sama olukord on ka hetkel. Igal juhul film oli natuke kurb ja traagiline, kuid samas hea.
Täna õhtul lähme ookeani äärde vaatama järgmist ilutulestiku showd. Eelpool mainitud festival toimub nädalalõpuni ning tänane peaks olema maailma suurim üldse ja sellega üritatakse saavutada Guinessi rekordit. Seega peab ikka ise vaatama minema – oma silm on kuningas!
Beijinhos ;*
Teine muuseum oli minu jaoks mitu korda huvitavam! Ilmselt juba seetõttu, et läksime sinna eriti põnevat teedpidi – kõigepealt üsna normaalse laiusega tänavaid pidi ülesse, ülesse, ülesse... ning seejärel veel ülespoole mööda väikest jalakäijate rada ronitaimedega kaetud müüride vahel. Lõpuks jõudsime Museu Romântico da Quinta da Macieirinhani, mis asus ühe künka (okei, mäe) madalamal serval, oli kunagi ammu Piedmonti ja Sardiinia kuninga Charles Alberti elukohaks ning andis hea ülevaate 19. sajandi eluolust. Kõik toad olid täpselt sellise hõnguga, et tahaksin isegi selles perioodis elada! :D
Osa Casa do Infantest
Mäe peal oli park ja pargis olid kuked...
... ja kana koos tibudegaPärast pikka jalutuskäiku käisime toidupoest läbi ja ostsime miskit, valmistamaks kodus üks maitsev õhtusöök, mis tuli välja sellisena:
See oli üle mõne aja esimene kord, kui kokkasime midagi nii suurt siin ise. Tavaliselt otsustame siiski millegi lihtsama kasuks. Sellel nädalal on meil plaanis minna taas vene poodi, et osta hapukapsast, grillvorstikesi ning koos (ahju)kartulitega valmistada jälle üks hea lõuna- või õhtusöök. :)
Esmaspäeval käisime vaatamas võimast ilutulestikku Douro jõel. See toimus sellise ürituse raames nagu 12th International Symposium on Fireworks, kus Itaalia, Hispaania ja Portugal lasid korda mööda kõige ilusama raketishow taeva poole, mis ma kunagi näinud olen. Eestis pole isegi vana-aasta õhtul sellist ilutulestikku! Tänud siinkohal ühele armsale portugallasele Ricardole, kes teavitas mind sellest unustamatust sündmusest. :)
Eile pärastlõunal külastasime taas Crofti veinikeldrit, mida ma eelmises postituses mainisin samuti. Jälle jättis mulle hullult positiivse mulje sealne giid. Meid pandi ühte vahvat mängu ka mängima - kui giid ütles riigi nime, ütlesid sellest rahvusest tudengid midagi oma keeles. Me valisime sõna ''terviseks'' ja muidugi teeb selle sõna lõpp välismaalastele nalja kui palju. :D Üks poola tudeng tuletas sellest mõningaid ''huvitavaid'' väljendeid nagu ''dirty sex'' ning ''can we sex'', aga see selleks... Nii eelmisel kui sellel korral olid veinikeldri giidid väga energilised, lõbusad ja nakatasid kõiki oma hea tujuga! Seekord korraldas külastuse aga ESN Porto ja pärast veini maitsmist tehti Erasmustele paadisõit jõel umbes 40-minutilise kestvusega ning selle aja jooksul nägime üsna palju. Kui muidu on sama paadisõit 10 eurot, siis meie pidime tasuma ainult 2 eurot.
Pärast seda kohtusin Maarjaga, kes tuli päev varem nädalaks Portosse. Läksime sellesse korterisse, kus ma hetkel elan, sest kaks aastat tagasi elas tema ühe semestri samas kohas Erasmuse tudengina ja eile tuli välja, et isegi samas toas! :) Maarja kaudu sain enne Portugali tulekut ka selle korteriomaniku kontaktid ning leidsin toa. Suur aitähh talle! :) Üle pika aja oli mul jälle võimalus ka Kalevi šokolaadi ja musta leiva maitset tunda tänu Maarjale. Need on ikka super head! Veidi aega olime korteris ning seejärel läksime koos õhtust sööma.
Hiljem õhtul toimus ESN Porto esimene filmiõhtu, kus nägime filmi ’’Jaime’’, mis on lugu vaesemast elanikekihist Portos ja sellest kuidas nad üritavad ellu jääda. See oli ilmselgelt mõnda aega tagasi tehtud film ning ma pole kindel, kas sama olukord on ka hetkel. Igal juhul film oli natuke kurb ja traagiline, kuid samas hea.
Täna õhtul lähme ookeani äärde vaatama järgmist ilutulestiku showd. Eelpool mainitud festival toimub nädalalõpuni ning tänane peaks olema maailma suurim üldse ja sellega üritatakse saavutada Guinessi rekordit. Seega peab ikka ise vaatama minema – oma silm on kuningas!
Beijinhos ;*
sábado, 9 de outubro de 2010
7 | Naudin! Enjoying! Estou a gostar!
Lõpuks leidsin unustatud blogiaadressi ka üles! Vabandan, et pole peaaegu kuu aega kirjutanud, aga nii raske on ennast kokku võtta, maha istuda ja midagi kirja panna. Üritan endast siiski edaspidi parima anda. :)
Selle blogist eemaloleku aja jooksul algas kool lõpuks ometi ning seetõttu on argipäevane elu veidi rutiinsem, aga ikkagi põnev. Praegu ma veel ei kirjuta siia oma valitud ainete ja tunniplaani kohta. Luban, et teen seda järgmises postituses, kui olen saatnud Learning Agreementi Eesti poole. Loengud on kõik... jah, portugali keeles! See on natukene raske, kuid saan aru enam-vähem fifty-fifty, PowerPoint õppematerjalid teevad mõistmist lihtsamaks ning (kodu)tööd/testid/eksamid võin teha inglise keeles. Ainult ühes aines pean läbima portugalikeelse valikvastustega testi. Portugali keele omandamine on üsna keeruline, sest ma ikka veel tunnen raskusi seoses kohalikest arusaamisega. Nad räägivad kiiresti, suht suletud suuga ja siis see on nagu üks suur susin. Pluss enamasti kui ma poes üritan ise rääkida ning müüja näeb, et ma pursin seda keelt, ja oskab inglise keelt, siis ta lülitub otseloomulikult viimasele ümber. Nii palju siis praktiseerimisest! Kuid ma nii loodan, et mõne aja jooksul hakkab mulle portugali keel läbi kuulamise ja rääkimise rohkem külge.
Eelmisel nädalavahetusel (24. - 26. september) külastasid mind Portos kaks kursakaaslast (Eestist) - Marii ning Sirly, kes teevad ka oma Erasmust sellel õppeaastal, aga Salamancas, Hispaanias. Seega neile oli see ainult mõne tunni tee jõuda Portugali. :) Igal juhul nautisin neid kahte päeva tohutult! Laupäevaks oli plaan, et teen Mariile ja Sirlyle väikse linnatuuri, kuid Sirly küsis kohe alguses mõne ehetepoe kohta ning läksime siis kõigepealt ühte. Aga kas me piirdusime ainult sellega? Kaugel sellest! :D Tee peale jäi veel mitu poodi, kuhu sisse piilusime ja lisaks paar käsitöö turgu/laata vabas õhus. Käsitöötooted olid seal tunduvamalt odavamad, kui need oleks Eestis samalaadsetel turgudel/laatadel. Ise ma ei ostnud midagi, kuid Marii ning Sirly soetasid mõlemad endale meened Portugalist.
Maailma ilusaimat raamatupoodi (Livraria Lello) käisime ka uudistamas!
Samal pärastlõunal läksime ühe portugallasega (kellega Marii ja Sirly Portosse tulid) ookeani äärde jalutama (okei, mere - mulle meeldib rohkem öelda ookeani, sest see tähendab midagi suuremat ning lõppude lõpuks Portugal asub Atlandi OOKEANi ääres; kohalikud räägivad alati siiski merest). Sõitsime autoga jõe äärt mööda jõesuudme (Foz) alani. Lained olid seal tol päeval megasuured! Pool jalutusrajast, mis viib majakani ja vee peale nagu Pärnu muul näiteks, oli täiesti märg, kuna lained lõid sellest kogu aeg üle. Vaatasime osa hullumeelseid inimesi, kes julgesid minna veele lähemale ning samal hetkel ma mõtlesin, et päris vahva oleks näha, kuidas mõni lainega pihta saab. Nägingi oma mõtet üsna kiiresti tõeks saamas - kaks vanemat meest said natukene vett tunda ja tulid läbimärgadena majaka juurest tagasi ning üldse mitte kurbadena. Vastupidi - lausa õnnelikena! Jah, miks ka ei pidanud olema - ilmselgelt nad teadsid, kuhu nad lähevad ja arvatavasti tahtsidki võimsale ookeanile lähemal olla.:D Ega minagi kuivaks ei jäänud! Samal ajal, kui Sirlyst pilti tegin, lendas laine minu kohalt üle pea ning sekund hiljem tilkusid minu riided ja juuksed samuti vett. Tunne oli mõnus! :)
Õhtul kohtusime ühe Sirly sõbraga, kes oli mitu aastat tagasi Tallinnas Erasmuse tudeng, ning läksime õhtust sööma ja hiljem avastasime kaks uut peokohta - baarid Praça Dona Filipa de Lencastrel ning üks huvitav ostukeskus, mis oli ööseks klubiks muudetud (nime ei mäleta, aga tean asukohta). Pühapäeval tegin siis oma kursakaaslastele linnatuuri - külastasime ühte kirikut, katedraali, jõe teise poolel Vila Nova da Gaias veinikeldrit Croft, kus tehti tasuta giidituur ning pakuti portveini maitsmiseks, ja nautisime Porto vaateid. Veinikelder asus nii muinasjutulises kohas, mis pani tundma, justkui oleksime mõne ajakirja pildi sees, ning pärast põgusat Portoga tutvumist tunnistasid Marii ja Sirly, et neile meeldib Porto palju rohkem kui Salamanca. :D Ma ise pidin ka järjekordselt tõdema pärast seda nädalavahetust, et elan ühes ilusamatest linnadest üldse!
Õhtusöök Portugali moodi reedel
Otsi üles Eesti lipp! :)
Viimane nädal on päris huvitav olnud. Eelmisel kolmapäeval otsisime mu korterikaaslase Liisiga Portos vene poe üles ning seal tundsin nii palju äratundmisrõõmu – kilud konservis (mitte Eesti omad, aga kilud siiski), hapukapsas, must leib ja… KOHUKESED! Ma olen nii meeletult igatsenud eestimaiseid piimatooteid, eriti kohukesi. Pärast suurt igatsust maitsesid kolm kohukest vene poest paremini kui mõni eestimaine. :)
Ilmataadiga on midagi lahti, sest juba umbes nädal on Portos ilm pilvine olnud ning iga päev on vihma sadanud - kui sajab, siis ikka täiega, ma pole enne sellise hooga vihma sadamas näinud! Brrrr... kuid see ei takista meid Portot nautimast… seoses nö tervitusnädala raames leidis aset 1. oktoobril klubis Tradición ESN Porto Welcome Party, kus tavaliselt toimuvad Brasiilia rütmis peod. Laupäeval toimus ISMAI (minu kool) poolt organiseeritud suurem tervituspidu sealsetele Erasmustele, kus nägin jälle palju uusi nägusid. Valdav osa Erasmustest ISMAIs on pärit kas Hispaaniast või Poolast (poolakaid on üldse väga palju Portos, igal pool), lisaks mõned Kreekast, Itaaliast, Rumeeniast, Leedust, üks Eestist (mina)... :)
Esmaspäev oli imekombel päikseline ja sellel päeval toimus ESN Porto poolt organiseeritud teine ettevõtmine ehk külastus Casa da Músicasse (otsetõlkes muusikakoju). Casa da Música on spetsiaalselt erinevate muusikaürituste jaoks ehitatud maja paljude erinevate ruumide ja omapärase arhitektuuriga. See näeb väljastpoolt välja nagu üks suur kristallitükk. :)
Pärast seda jalutasin suurema tiiruga koju, et ilusa ilmaga mõningaid vaateid nautida, pilte teha ning õhtul käisin päikeseloojangut Ponte Dom Luís I peal vaatamas. See võttis lihtsalt sõnatuks!
Teisipäev, 5. oktoober oli püha nimetusega Republic Day (Vabariigi Päev) siin Portugalis, kuna 1910. aastal 5. oktoobril muutus Portugal esimest korda monarhistlikust riigist vabariigiks. Samal õhtul toimus järjekordne ESN Porto poolt korraldatud üritus – seekord Portuguese Evening ehk Portugali Õhtu, kuhu läksime koos Liisiga. Minu meelest see toimus parimal võimalikul päeval üldse – millal veel korraldada mõni kultuuri tutvustav sündmus kui mitte traditsioonilisel pühal. Saime maitsta väikseid snäkke, natuke portveini ja kuulata traditsioonilist fado- ning tunamuusikat. Korraldusest... siinse ESNi sektsiooni organiseerimine käib ikka väga... ma ei tea... Portugali moodi ilmselt. Portugallased teevad kõike nii viimasel hetkel kui võimalik. Ühesõnaga teisipäeva hommikul keegi ei teadnud veel toimumiskohta ja kellaaega. Umbes õhtul kell 18 (3 tundi enne üritust!) ilmus mingi info Facebooki, seejärel kodukale ning lõpuks listi. Muideks kellaajad olid igas kohas erinevad (küll mitte väga suurte vahedega, kuid siiski - 21:00/21:30/21:45). Tegelikult algas see kella 22 paiku. Kuna ma juba organiseerimisest juttu tegin, siis päris huvitav oli pühapäeval leida e-postkastist kiri, et enamik selle nädala üritustest on edasi lükatud järgmisse nädalasse, sest ilmateade lubab vihma terveks nädalaks. Esmaspäeval paistis päike... okei, teistel päevadel sadas tõesti ja oleks ebamugav olnud väliüritustest osa võtta, aga ma ei mõista, kuidas saab ilmateadet nii kindlalt usaldada (tavaliselt on ilmateade mööda pannud ennustustega). Öelda pühapäeval, et a'la neljapäeval on vihmane ilm? Seekord läks täppi, kuid vabalt oleks võinud terve nädal ülisoe olla. Vihma puhul võiks näiteks samal päeval öelda, et halva ilma tõttu korraldame ürituse nädala pärast samal ajal. :D
Midagi põnevat veel – leidsime sealt üles veel kaks eestlast – Taneli ja Madli! :D Tanel teeb samuti Erasmust Portos sellel semestril, Madli oli lihtsalt ühte leedu sõbrannat külastamas mõneks päevaks ning on hetkel Erasmuslane Milanos, Itaalias. Vägev oli mitte väga suurel üritusel kohtuda lausa kahe kaasmaalasega väiksest Eestist! :)
Vasakul pool kaks tudengit Tšehhist, üks Taiwanist ja paremal pool kõik eestlased - mina, Liis, Tanel! :)
Fado-ansambel
Lõbusad Portugali tudengid, tuna-ansambel
Kolmapäeval käisime korraks piilumas ka Norteshoppingut, mis on Põhja-Portugali üks suurimatest kaubanduskeskustest. Tõsi, see oli suur, aga mina sinna väga pikaks ajaks ei jääks ilmselt, kuna poed polnud minu maitsele vastavad. Seal oli häid poode samuti (H&M, Bershka), aga samas ka palju kalleid firmapoode. Samas keskuses asub ka parim kino Portos ja vaatasime seal kolmapäeva pärastlõunal ’’Step Up 3D’’ filmi. Mina sain jälle ühe meeldejääva filmikogemuse juurde. Soovitan! :)
Nüüd neljapäevast… selle päeva parim osa oli unustamatu ESN Porto Welcome Dinner. Erasmustele pakuti Portugalile omast toitu (bacalhau com natas ning lombo assado) ja sangriat jooksis õhtusöögi kõrvale jõgedena!!! Lõpuks olid kõik nii heas meeleolus ning sellised laul&trall läksid käima, et tõesti minu meelest iga õhtusöök võiks nii lõppeda. :)
Eile toimus Portos Estádio do Dragãol Portugali-Taani jalgpallimäng. Paar mu korterikaaslastest käisid ise kohal. Ma ei ühinenud, kuna tulin suhteliselt hilja koolist. Kuid koju minnes nägin palju jalgpallifänne metroo peale tulemas igast peatusest, nii taanlasi kui ka portugallasi ning nad olid silmnähtavalt valmis oma tiime toetama kogu hingest ja laulsid juba metroos. :D Pärast seda ma mõtlesin küll, et oleks võinud ka minna ning seda jalgpallistaadioni melu siin kogeda.
Täna loen veidi veel õppematerjale ning järgmisel nädalal jälle loengutesse ja samuti osavõtt mõnedest ESN Porto tervitusüritustest – veinikeldri külastus, paadisõit Douro jõel, linnamäng ning pubiralli. :)
Lisan nendest üritustest järgmisel nädalal jooksvalt pilte ja mõtteid, et ei jääks nii pikka vahet uue sissekandeni. :)
Kallid-musid-paid Portost!
Beijinhos ;*
Selle blogist eemaloleku aja jooksul algas kool lõpuks ometi ning seetõttu on argipäevane elu veidi rutiinsem, aga ikkagi põnev. Praegu ma veel ei kirjuta siia oma valitud ainete ja tunniplaani kohta. Luban, et teen seda järgmises postituses, kui olen saatnud Learning Agreementi Eesti poole. Loengud on kõik... jah, portugali keeles! See on natukene raske, kuid saan aru enam-vähem fifty-fifty, PowerPoint õppematerjalid teevad mõistmist lihtsamaks ning (kodu)tööd/testid/eksamid võin teha inglise keeles. Ainult ühes aines pean läbima portugalikeelse valikvastustega testi. Portugali keele omandamine on üsna keeruline, sest ma ikka veel tunnen raskusi seoses kohalikest arusaamisega. Nad räägivad kiiresti, suht suletud suuga ja siis see on nagu üks suur susin. Pluss enamasti kui ma poes üritan ise rääkida ning müüja näeb, et ma pursin seda keelt, ja oskab inglise keelt, siis ta lülitub otseloomulikult viimasele ümber. Nii palju siis praktiseerimisest! Kuid ma nii loodan, et mõne aja jooksul hakkab mulle portugali keel läbi kuulamise ja rääkimise rohkem külge.
Eelmisel nädalavahetusel (24. - 26. september) külastasid mind Portos kaks kursakaaslast (Eestist) - Marii ning Sirly, kes teevad ka oma Erasmust sellel õppeaastal, aga Salamancas, Hispaanias. Seega neile oli see ainult mõne tunni tee jõuda Portugali. :) Igal juhul nautisin neid kahte päeva tohutult! Laupäevaks oli plaan, et teen Mariile ja Sirlyle väikse linnatuuri, kuid Sirly küsis kohe alguses mõne ehetepoe kohta ning läksime siis kõigepealt ühte. Aga kas me piirdusime ainult sellega? Kaugel sellest! :D Tee peale jäi veel mitu poodi, kuhu sisse piilusime ja lisaks paar käsitöö turgu/laata vabas õhus. Käsitöötooted olid seal tunduvamalt odavamad, kui need oleks Eestis samalaadsetel turgudel/laatadel. Ise ma ei ostnud midagi, kuid Marii ning Sirly soetasid mõlemad endale meened Portugalist.
Maailma ilusaimat raamatupoodi (Livraria Lello) käisime ka uudistamas!
Samal pärastlõunal läksime ühe portugallasega (kellega Marii ja Sirly Portosse tulid) ookeani äärde jalutama (okei, mere - mulle meeldib rohkem öelda ookeani, sest see tähendab midagi suuremat ning lõppude lõpuks Portugal asub Atlandi OOKEANi ääres; kohalikud räägivad alati siiski merest). Sõitsime autoga jõe äärt mööda jõesuudme (Foz) alani. Lained olid seal tol päeval megasuured! Pool jalutusrajast, mis viib majakani ja vee peale nagu Pärnu muul näiteks, oli täiesti märg, kuna lained lõid sellest kogu aeg üle. Vaatasime osa hullumeelseid inimesi, kes julgesid minna veele lähemale ning samal hetkel ma mõtlesin, et päris vahva oleks näha, kuidas mõni lainega pihta saab. Nägingi oma mõtet üsna kiiresti tõeks saamas - kaks vanemat meest said natukene vett tunda ja tulid läbimärgadena majaka juurest tagasi ning üldse mitte kurbadena. Vastupidi - lausa õnnelikena! Jah, miks ka ei pidanud olema - ilmselgelt nad teadsid, kuhu nad lähevad ja arvatavasti tahtsidki võimsale ookeanile lähemal olla.:D Ega minagi kuivaks ei jäänud! Samal ajal, kui Sirlyst pilti tegin, lendas laine minu kohalt üle pea ning sekund hiljem tilkusid minu riided ja juuksed samuti vett. Tunne oli mõnus! :)
Õhtul kohtusime ühe Sirly sõbraga, kes oli mitu aastat tagasi Tallinnas Erasmuse tudeng, ning läksime õhtust sööma ja hiljem avastasime kaks uut peokohta - baarid Praça Dona Filipa de Lencastrel ning üks huvitav ostukeskus, mis oli ööseks klubiks muudetud (nime ei mäleta, aga tean asukohta). Pühapäeval tegin siis oma kursakaaslastele linnatuuri - külastasime ühte kirikut, katedraali, jõe teise poolel Vila Nova da Gaias veinikeldrit Croft, kus tehti tasuta giidituur ning pakuti portveini maitsmiseks, ja nautisime Porto vaateid. Veinikelder asus nii muinasjutulises kohas, mis pani tundma, justkui oleksime mõne ajakirja pildi sees, ning pärast põgusat Portoga tutvumist tunnistasid Marii ja Sirly, et neile meeldib Porto palju rohkem kui Salamanca. :D Ma ise pidin ka järjekordselt tõdema pärast seda nädalavahetust, et elan ühes ilusamatest linnadest üldse!
Õhtusöök Portugali moodi reedel 
Otsi üles Eesti lipp! :) Viimane nädal on päris huvitav olnud. Eelmisel kolmapäeval otsisime mu korterikaaslase Liisiga Portos vene poe üles ning seal tundsin nii palju äratundmisrõõmu – kilud konservis (mitte Eesti omad, aga kilud siiski), hapukapsas, must leib ja… KOHUKESED! Ma olen nii meeletult igatsenud eestimaiseid piimatooteid, eriti kohukesi. Pärast suurt igatsust maitsesid kolm kohukest vene poest paremini kui mõni eestimaine. :)
Ilmataadiga on midagi lahti, sest juba umbes nädal on Portos ilm pilvine olnud ning iga päev on vihma sadanud - kui sajab, siis ikka täiega, ma pole enne sellise hooga vihma sadamas näinud! Brrrr... kuid see ei takista meid Portot nautimast… seoses nö tervitusnädala raames leidis aset 1. oktoobril klubis Tradición ESN Porto Welcome Party, kus tavaliselt toimuvad Brasiilia rütmis peod. Laupäeval toimus ISMAI (minu kool) poolt organiseeritud suurem tervituspidu sealsetele Erasmustele, kus nägin jälle palju uusi nägusid. Valdav osa Erasmustest ISMAIs on pärit kas Hispaaniast või Poolast (poolakaid on üldse väga palju Portos, igal pool), lisaks mõned Kreekast, Itaaliast, Rumeeniast, Leedust, üks Eestist (mina)... :)
Esmaspäev oli imekombel päikseline ja sellel päeval toimus ESN Porto poolt organiseeritud teine ettevõtmine ehk külastus Casa da Músicasse (otsetõlkes muusikakoju). Casa da Música on spetsiaalselt erinevate muusikaürituste jaoks ehitatud maja paljude erinevate ruumide ja omapärase arhitektuuriga. See näeb väljastpoolt välja nagu üks suur kristallitükk. :)
Pärast seda jalutasin suurema tiiruga koju, et ilusa ilmaga mõningaid vaateid nautida, pilte teha ning õhtul käisin päikeseloojangut Ponte Dom Luís I peal vaatamas. See võttis lihtsalt sõnatuks!
Teisipäev, 5. oktoober oli püha nimetusega Republic Day (Vabariigi Päev) siin Portugalis, kuna 1910. aastal 5. oktoobril muutus Portugal esimest korda monarhistlikust riigist vabariigiks. Samal õhtul toimus järjekordne ESN Porto poolt korraldatud üritus – seekord Portuguese Evening ehk Portugali Õhtu, kuhu läksime koos Liisiga. Minu meelest see toimus parimal võimalikul päeval üldse – millal veel korraldada mõni kultuuri tutvustav sündmus kui mitte traditsioonilisel pühal. Saime maitsta väikseid snäkke, natuke portveini ja kuulata traditsioonilist fado- ning tunamuusikat. Korraldusest... siinse ESNi sektsiooni organiseerimine käib ikka väga... ma ei tea... Portugali moodi ilmselt. Portugallased teevad kõike nii viimasel hetkel kui võimalik. Ühesõnaga teisipäeva hommikul keegi ei teadnud veel toimumiskohta ja kellaaega. Umbes õhtul kell 18 (3 tundi enne üritust!) ilmus mingi info Facebooki, seejärel kodukale ning lõpuks listi. Muideks kellaajad olid igas kohas erinevad (küll mitte väga suurte vahedega, kuid siiski - 21:00/21:30/21:45). Tegelikult algas see kella 22 paiku. Kuna ma juba organiseerimisest juttu tegin, siis päris huvitav oli pühapäeval leida e-postkastist kiri, et enamik selle nädala üritustest on edasi lükatud järgmisse nädalasse, sest ilmateade lubab vihma terveks nädalaks. Esmaspäeval paistis päike... okei, teistel päevadel sadas tõesti ja oleks ebamugav olnud väliüritustest osa võtta, aga ma ei mõista, kuidas saab ilmateadet nii kindlalt usaldada (tavaliselt on ilmateade mööda pannud ennustustega). Öelda pühapäeval, et a'la neljapäeval on vihmane ilm? Seekord läks täppi, kuid vabalt oleks võinud terve nädal ülisoe olla. Vihma puhul võiks näiteks samal päeval öelda, et halva ilma tõttu korraldame ürituse nädala pärast samal ajal. :D
Midagi põnevat veel – leidsime sealt üles veel kaks eestlast – Taneli ja Madli! :D Tanel teeb samuti Erasmust Portos sellel semestril, Madli oli lihtsalt ühte leedu sõbrannat külastamas mõneks päevaks ning on hetkel Erasmuslane Milanos, Itaalias. Vägev oli mitte väga suurel üritusel kohtuda lausa kahe kaasmaalasega väiksest Eestist! :)
Vasakul pool kaks tudengit Tšehhist, üks Taiwanist ja paremal pool kõik eestlased - mina, Liis, Tanel! :) 
Fado-ansambel 
Lõbusad Portugali tudengid, tuna-ansambelKolmapäeval käisime korraks piilumas ka Norteshoppingut, mis on Põhja-Portugali üks suurimatest kaubanduskeskustest. Tõsi, see oli suur, aga mina sinna väga pikaks ajaks ei jääks ilmselt, kuna poed polnud minu maitsele vastavad. Seal oli häid poode samuti (H&M, Bershka), aga samas ka palju kalleid firmapoode. Samas keskuses asub ka parim kino Portos ja vaatasime seal kolmapäeva pärastlõunal ’’Step Up 3D’’ filmi. Mina sain jälle ühe meeldejääva filmikogemuse juurde. Soovitan! :)
Nüüd neljapäevast… selle päeva parim osa oli unustamatu ESN Porto Welcome Dinner. Erasmustele pakuti Portugalile omast toitu (bacalhau com natas ning lombo assado) ja sangriat jooksis õhtusöögi kõrvale jõgedena!!! Lõpuks olid kõik nii heas meeleolus ning sellised laul&trall läksid käima, et tõesti minu meelest iga õhtusöök võiks nii lõppeda. :)
Eile toimus Portos Estádio do Dragãol Portugali-Taani jalgpallimäng. Paar mu korterikaaslastest käisid ise kohal. Ma ei ühinenud, kuna tulin suhteliselt hilja koolist. Kuid koju minnes nägin palju jalgpallifänne metroo peale tulemas igast peatusest, nii taanlasi kui ka portugallasi ning nad olid silmnähtavalt valmis oma tiime toetama kogu hingest ja laulsid juba metroos. :D Pärast seda ma mõtlesin küll, et oleks võinud ka minna ning seda jalgpallistaadioni melu siin kogeda.
Täna loen veidi veel õppematerjale ning järgmisel nädalal jälle loengutesse ja samuti osavõtt mõnedest ESN Porto tervitusüritustest – veinikeldri külastus, paadisõit Douro jõel, linnamäng ning pubiralli. :)
Lisan nendest üritustest järgmisel nädalal jooksvalt pilte ja mõtteid, et ei jääks nii pikka vahet uue sissekandeni. :)
Kallid-musid-paid Portost!
Beijinhos ;*
Subscrever:
Mensagens (Atom)