Rändurite katamaraan kõige ilusamal võimalikul taustal, 27. oktoober 29ndal käisin linnavalitsuses ennast registreerimas vm, kuna viibin Portugalis rohkem kui kolm kuud. Päris mitmed on tegelikult öelnud, et seda pole vaja, aga samas ma olen eelnevalt sellest nii palju lugenud ning mu sisetunne käskis siiski see asi korda ajada. Nüüd on mul see dokument käes, mille alusel võin siin legaalselt viibida rohkem kui mõni kuu. :) Esimese korraga see ei olnudki muide kõige lihtsam – läksin kõigepealt kolmapäeval valesse ametiasutusse, kus ma ootasin enne kaks tundi, saamaks teada, et see pole õige koht. Mind saadeti linnavalitsusse, aga mul polnud kaasas korterilepingut, tõestamaks, et mul on siin elukoht olemas. Reedel tegin uue katse, võtsin puuduoleva dokumendi endaga ja isegi korteriomanik tuli minuga linnavalitsusse kaasa. See oli siis piisav tõestus. :)
Pärast seda kuni 5. novembrini ei juhtunud eriti midagi kirjutamisväärset peale kooliskäimise, kodusolemise ning mõningate jalutuskäikude linna avastamiseks ja piltide tegemiseks. Eelmisel nädalavahetusel (29. – 31. oktoober) kallas kolm päeva järjest vihma nagu oavarrest ning seega polnud teha midagi paremat, kui õppida. :) Esmaspäeval seevastu oli taevas üliselge, päike säras ja polnud märkigi vihmasemast ilmast. Vaba päev oli ka, kuna 1. november on Portugalis kõikide pühakute päev! Seega ma lihtsalt pidin välja minema ning jalutasin mitu tundi siiani avastamata kohtades.
Reedel käisin jälle päikeseloojangut pildistamas… Porto ilu suudab mind endiselt võluda pärast kolme kuud!
Hilisõhtul läksin lennujaama vastu oma kursakaaslasele Kristiinale Tallinna Ülikoolist, kes on sellel õppeaastal Maastrichtis Erasmuse tudeng ja tuli nädalavahetuseks Portosse! :) Kusjuures reedeti käin koos nelja hispaanlasega samas loengus ning päeval kui suundusin ühega neist (Miguel) metroo peale pärast tundi pärastlõunal, mainisin, et mul tuleb üks sõbranna täna õhtul Hollandist Portosse ja Miguel ütles, et Angelil ning Cristinal (nemad jäid kooli pärast ühist loengut) tuleb samuti üks kauaaegne sõber Hollandist täna õhtul. Ma muidugi tahtsin kohe rohkem teada, mis lennuga, mis linnast ja mis kell. :D Miguel helistas siis uudishimu pärast Angelile ning muidugi ta ütles sama lennuinfo. Seepeale mul tuli meelde, et Kristiina mainis midagi koos ühe teise Erasmuse tudengiga tulekust, kes jääb oma sõprade juurde ööbima… Õhtul sõitsin Cristina ning Angeliga sama metrooga lennujaama ja of course tulid meie sõbrad koos! Haha, täiesti uskumatu lihtsalt, kui väike see maailm on! Kristiina oleks võinud ükskõik kellega Portosse trippida, aga ta reisikaaslane oli hispaanlane Pablo - nad teevad Hollandis Erasmust psühholoogia erialal. Mina ning Pablo sõbrad Cristina&Angel õpime Portugalis samas koolis, samal erialal.
Pablo ja Cristina
Angel 
Kristiinaga väljas samal õhtul - tervitused Indrale!Laupäeval võtsime ette kauaoodatud sõidu Douro oru poole ja sõitsime rongiga mööda jõge sisemaa poole. Esialgu oli rongisõit nagu rongisõit ikka, päike paistis ning meil oli nii hea meel, et meil vedas ilmaga, kuni läbisime ühe pikema tunneli ja olime paksu udu sees. Mulle siiamaani ei jõua kohale, kuidas ühes tunneli otsas saab olla täiesti pilvitu ilm ning teises otsas ei näe enam meetritki kaugemale! Loodus üllatab! :D Umbkaudu pool tundi vist sõitsime udus ja hakkasime juba vaikselt kaotama lootust päikest näha, kuid õnneks vähehaaval nägime järjest rohkem ning rohkem udumassist läbipressivaid päikesekiiri ja lõpuks olime jälle selge taeva all. Uuh… pärast seda oli rongisõit nagu muinasjutt! Rong sõitis ainult paar meetrit jõest eemal ning kohati tundus nagu sõidaksime mööda vett, möödusime teisel pool kallast olevatest mägedest, üks oli oma sügisestes värvides lihtsalt uhkem kui teine. :) Mõtlesin – kas saab veel midagi ilusamat olla? Saab! Meie sihtpunkt Pinhão oli veel võluvam – jõeäärne külake, mida ümbritsevad puna-kuldsete või kuld-punaste sügiseste viinamarjaistandustega kaetud mäed. :) Nautisime esmalt jõe ääres väikest kohvipausi ja värskenduseks heitsime mõneks ajaks pikali ka jõekaldale ning pistsime varbad vette. Hiljem jätkasime teekonda oma päevaeesmärgi poole – tahtsime külastada mõne mäe peal/otsas viinamarjaistandust/veinikeldrit. Suhtlesime kohalikega, et küsida, millises suunas oleks parim minna ja kui kaua võtab aega jala mäkke ronimine. Info käes, läbisime teekonna täis hingetuksvõtvaid vaateid ning jõudsimegi ühe mäeni. Mäeküljel kohtusime ühe kohaliku abielupaariga ja küsisime veel nendelt samuti, kas liigume õiges suunas ning milline tee on kõige parem jalutamiseks. Nad kinnitasid, et läheme õiges suunas. Seega liikusime edasi ja mõne minuti pärast jooksis see naine meile järele ning ütles, et nad viiksid meid autoga veinikeldrini. Kuna oli suhteliselt palav ilm, siis kiire autosõit üles mäkke oli suureks abiks ja samas põnev mööda kitsaid teid. Olime super tänulikud neile. Ka teised kohalikud tundusid minu meelest palju sõbralikumad ning avatumad kui Portos, suurlinnas. Veinikeldri tuur, millest osa võtsime, oli aga lühike ja väheinformatiivne ning kallis selle raha eest, mille välja käisime – selles mõttes oli see täielik tõmbenumber turistidele. Pärast tuuri küsisime giidilt, mis suunas saaksime allamäge minna ja kui kaua see aega võtab. Seepeale ta näitas suunda ning ütles, et viie minutiga oleme külakeses tagasi. Me olime üllatunud muidugi selle vastuse peale ja vahtisime suurte silmadega talle otsa – mida, mida, mida??? Muidugi küsisime selgituse saamiseks: ’’Jala viie minutiga?’’ Muidugi mitte. :D Ta arvas, et olime autoga. Igal juhul ta näitas, kuhu me peaks suunduma jala allaminemiseks ning mainis, et see tee on küll ainult seiklushimulistele inimestele. Kuid me ju olemegi seiklushimulised! :) Allajalutamine sattus täpselt päikeseloojangu ajale ja seda oli lihtsalt kirjeldamatult imeline näha mäe otsast. Üks hetk ma vaatasin loojuva päikese poole ning ütlesin: ’’See on lihtsalt nii ilus, et ma võiksin nutta.’’ Mul oligi pisar juba silmas pärast nii paljusid positiivseid emotsioone. Külakesse tagasi jõudes oli meil aega ühe väikse õhtusnäki söömiseks ning seejärel oligi aeg rongiga Porto poole tagasi sõita. Pärast seda muinasjutulist suvist novembripäeva tuli nii rongis kui ka hiljem kodus imehea uni. :)
Pühapäeval tegin Kristiinale väikse linnatuuri. Külastasime Torre dos Clérigost, katedraali (portugali keeles sé), käisime silla Dom Luísi peal Porto vaadet nautimas, jõudsime ka rahvuslikku kunstimuuseumi Soares dos Reis, muuseumi Romântico, Palácio de Cristali parki ja lõpuks ookeani äärde päikeseloojangu ajaks. Õhtul läksime veel korraks eelmainitud silla peale, kuna vaade sealt on ilus nii päise päeva ajal kui ka pimedas ning samas täiesti erinev. Iga Porto külastaja peaks mõlemat nägema!
Esmaspäeval sadas jälle vihma peale mõningaid päikesepaistelisi päevasid ja Kristiina läks tagasi Hollandisse. Eilne ning tänane on minu jaoks jälle rahulikumad olnud. Korteris on sellel nädalal palju külalisi, halva juhuse tõttu saabusid kõik samal nädalavahetusel – kahel poolakal kokku kolm külalist ja kolmandal tuleb öösel veel kaks juurde, saksa tüdrukul on külaline ning teisel eesti tüdrukul on kaks külalist. Mulle meeldib kommuuni elu, aga samas nii-ii paljudega on küll päris ebamugav kohati, sest köök jääb liiga kitsaks ja paar korda olen sattunud sinna hetkel, mil mul on vaevu-vaevu ruumi istumiseks-astumiseks, rääkimata toidutegemisest. Kuid saab ka nii hakkama.
Lõpetuseks veel paar näidet, kuidas mu nime on võimalik kirjutada. :)
Beijinhos;*
