Päike, hea tuju, toaaken 24/7 lahti ja ikka palav, lühikesed püksid ja suvetopid… suvi on ametlikult Portosse jõudnud! See suveõhk meenutab mulle mu esimest kuud siin ja siis ma mõtlen, et aeg on ikka meeletu kiirusega lennanud… ainult mõned kuud veel ning tagasiminek. Kohe üldse ei taha sellele mõelda! :( Järelejäänud aja jooksul veedan koos parimate sõpradega siin veel nii palju aega kui võimalik – sest kes teab, millal me jälle uuesti kohtume; käin kohtades, mida ma siiani näinud pole; teen veel palju uut ja huvitavat, et see aasta ikka korralikult meelde jääks!
Aprill algas päikseliselt. Kuu esimesel päeval läksime Nazaniga Palácio de Cristali parki õppima. Õigemini plaanisime õppima minna, kuid sellest ei tulnud suurt midagi välja. Palju mõnusam oli võtta päikest ning niisama chattida.
Pärast tegime shokeeriva fotoshooti meie tubadest – eestlase vs türklase tuba. :D
2. aprillil toimus Portos flashmob Batalha de Almofadas ehk eesti keeles Padjasõda. Facebookis oli selle jaoks spetsiaalselt eraldi ürituse lehekülg loodud ja selle kohaselt pidi tulema sinna umbes 70 000 inimest. Mõtlesin enne, et 70 000ga oleks Avenida dos Aliados ilmselt rahvast täiesti täis ning see sündmus jääks igal juhul meelde suurejoonelisena. Kuid kui me Belmonte tüdrukutega toimumispaika jõudsime, küsisime üksteiselt: ’’Kus rahvas on?’’ Sinna oli võib-olla max sadakond osalejat kokku tulnud ja seega pettusime, ootused-lootused olid palju suuremad. Kulutasime veidi energiat patju loopides ning läksime koju ära õige peatselt.
Õhtul käisime väljas Seitsmekümne Seitsmes, hiljem Piolhos – mina, Luís, Luísi vend Marco, Pedro, Juan, Angel, Miguel ja Wiola. Kind of veider õhtu oli, alguses oli fun, aga lõpus vajus kuidagi ära. Igal juhul mitu videot on sellest õhtust.
Järgmise viis päeva läksin vaikselt hulluks. Mul oli kaks testi ühe nädala jooksul ja nagu ikka üks tavaline tudeng hakkasin ka mina vaid paar päeva enne õppima. Üleüldse see Portugali elu on mind veel rohkem viimase-hetke-inimeseks muutnud.
6ndal käisin peale paarinädalast pausi taas tantsutunnis, kuid mul on selline tunne, et ma ei lähe sinna enam, sest see pole üldse enam see, mis oli eelmisel semestril. Igas tunnis on keegi puudu või tuleb mõni uus, ühtset grupitunnet seega ei saa tekkida, õige naudingutunne puudub. Nii kurb, kui see ka ei ole… all good things come to an end.
8ndal oli selle aasta esimene õige rannakas. Käisime Nazaniga rannas, meil oli tuju hommikust saati ülihea lihtsalt. Tegime rannas vahvaid pilte ning ühe hea-tuju-video, mida saate vaadata
SIIN või allpool.
Võtsime päikest paar tundi, käisime jalgupidi veest läbi ja naersime palju. Vahepeal käis meist mitu korda mööda üks vanem meesterahvas. Lõpuks ta istus ühe kivi peale, meist 5 meetrit eemale ja vaatas tükk aega meid. Umbes 15 minuti pärast tõusis mees püsti ning me vaatasime kergendusega, et tüüp läheb eemale, aga no ei… ta pööras viimasel hetkel oma sammu ümber ja tuli Nazani juurde, küsides temalt moka-otsa häälega sigaretti. Ilmselgelt oli see 30ndates eluaastates meesterahvas närvis ühe blondi välismaalasega rääkides. Kui ta aru sai, et Nazan portugali keelt ei oska ning ta enda inglise keel ka hea pole, siis ta andis alla ja läks eemale. Pärast mõtlesime, et raudselt tüüp mõtles seal kivi peal enne tükk aega, kuidas Nazanile ligineda, ja lõpuks otsustas sigaretti küsida, kuigi ise ta ei suitsetagi tegelt (ei tundunud üldse suitsetaja tüüp). :D Anyway, kui hiljem bussiga tagasi koju sõitsime, siis üks tüüp istus meie kõrvale kõige tagumises reas ja vahtis pool teed, kuni meil oli võimalus kohta vahetada. Mingi teine vend vaatas mulle pärast eemalt otsa ning naeratas totakalt ja ta nägu püsis nii muutumatult lõpp-peatuseni – mul hakkas tõesti tekkima tunne, et mul on midagi viga. :D Igal juhul me saime naerda kõhuvaluni.
Bussi pealt maha astudes jooksin metroo peale, et sõita kooli juurde. Hispaanlane Juan kutsus lihtsalt mõned sõbrad pärastlõuna dringile. Olime kuuekesi - mina, Luís, Juan, Elena, Iza ja Wiola. Esialgu istusime ning rääkisime niisama ühes tudengite kohvikus, pärast läksime ühte teise kohvikusse, kus mängisime lauajalgpalli. Oops! Nii mõnus pärastlõuna oli tänu toredale seltskonnale!
Samal õhtul läksime veel ISMAI Erasmuste grillipeole - tavaliselt kuus vähemalt ühel korral meie koordinaator organiseerib midagi sellist, mis on hea viis teiste sama kooli Erasmustega tutvumiseks, kuigi ma pole seda sellel semestril eriti palju ära kasutanud. Käin tihedalt läbi kindla hispaanlaste grupiga, sest nad on nö minu inimesed. Tunnen nende seltskonnas ennast hoopis paremini, kui poolakate või leedukatega, kellega kohtunud olen.
9ndal läksin Wiolale külla, et küpsetada õhtuseks Juani sünnipäevapeoks miskit magusat. Kuna mu korteris küpsetusahi ei tööta, siis leidsin teise koha, kus midagi valmistada. Plaanisin alguses kräsupead teha, aga viimasel hetkel avastasin, et mul ei ole kuskilt õiget ümmargust koogivormi võtta ning sellega oleks üldse palju jahmerdamist olnud. Lõpuks otsustasin kookospallide kasuks. Ahjupanekuni läks kõik libedalt, kuid siis olime köögist natuke pikemalt eemal ja need kõrbesid veidi ära. :(
Tagantjärele mõeldes oli see ilmselt märk, et õhtu ei tule kõige parem – seda see ei olnudki. Saime Luísi ning Wiolaga väikse õppetunni, et hispaanlased on üpris hajameelsed ja murevabad ning see pole hea plaanide/kokkulepete tegemiseks – nagu näiteks ühise kingituse üleandmisest jäeti meid kolm välja, kuid nende jaoks oli ikka kõik hästi. Hommikul otsustasime kolmekesi teha uue kingituse. Käisime koos hommikust söömas ja mitu tundi poodides ning Wiola otsustas vahetult enne kingiostu teatada, et ta ei taha meiega koos kingitust teha. Jällegi väike õppetund – kellelegi ei saa kindel olla. Lõpuks ostsime kahekesi Luísiga kingituse. Läksime lõuna paiku korraks veel sünnipäevalapsele Juanile külla, et see veel samal päeval üle anda. Linna tagasi jõudes käisime McDonald’sis lõunat söömas ja pärast tegime lihtsalt aega parajaks, jalutades niisama ringi ning nautides ühes tänavakohvikus väikest kohvi, kuna Luísil oli järgmise rongi väljasõiduni natuke aega.
11. – 14. aprill möödus jälle õppides. Pole midagi selle kohta rohkemat öelda. :)
15. aprill… rannas ofcourse – kuidagi oli vaja lõõgastuda pärast õppimist!
16. aprill… ettevalmistused 21-aastaseks saamiseks. :D
Kohe kui 17. aprill algas ehk siis täpselt südaööl avasin väljas Piolho lähedal šampuse. Vaadake videot
SIIN või allpool.
Päeval toimus armas piknikupidu. :) Paljud jäid paar tundi hiljaks (hispaanlased ning portugallased muidugi – seda ei saa neile pahaks panna) ja seetõttu alustasime ainult neljakesi – mina, Nazan, Teodora ja Luís. Kuigi me olime väike seltskond, oli meil sellele vaatamata lõbus! Lõpuks jõudsid teised ka kohale ning meid oli seal umbes 15. Mängisime võrkpalli, jalgpalli, sõime kooki, jõime šampust ja portveini. :) Sellest näitan kaht videot: 1.
SIIN ja 2.
SIIN või mõlemad allpool.
Ahjaa… tänasest on mul 3 nädalat vaheaega – 2 nädalat ülestõusmispühade tõttu ja 3ndal toimub Queima das Fitas ehk üks traditsiooniline portugali tudengite festival, mis sai alguse Coimbra Ülikoolist (vanim ülikool Portugalis).
Eelmise postituse lõpus ütlesin, et lähme sellel nädalavahetusel Coimbrasse jalgpallimängu vaatama, kuid see jääb osadel põhjustel ära. :( Kurb! Igal juhul tuleb mõni muu tegevus siis ette võtta. Homme lähen nelja hispaanlasega Aveirosse ning järgmisteks nädalateks on veel mõtteid, mida näha ja teha – tahame võimalkult palju seda vaba aega asjalikult ära kasutada!
Kirjutan kõige huvitavamatest seiklustest varsti teile ka! :)
Päikest!
Beijinhos ;*
