Uma apresentação para o curso de português na Universidade de Tallinn…
quarta-feira, 28 de dezembro de 2011
quinta-feira, 8 de dezembro de 2011
23 | O Porto chama por ti...
I was and I still am missing Porto a lot. For that reason I decided to visit that amazing city again.. só para matar aquelas saudades.. finally it didn’t work like that because now I’d like to return even more. Anyway, this time I had short but super nice time there and as I already have a blog about Portugal I thought I am going to write something about this trip and all the following ones in the future.
When arriving to Tallinn Airport my heart started to beat like three times faster than normal because only then I realised that ’’meu deus’’ – I am actually going to Porto again!! During the flight from Tallinn to London nothing special happened.. at Stansted these 5 hours between two flights seemed like 10 although there would have been plenty of activities to do – this airport seemed more like a shopping centre than an airport. But the anticipation was still so huge and that made the time slow down..
Then.. 35 minutes before the flight, when it finally was announced to which gate the passengers on the way to Porto should go, I almost ran there. :) Most of the people in the line were Portuguese and it was like a caress to my ears to listen to Portuguese language again!! I even dropped a tear, seriously. In the plane one Portuguese guy Francisco was sitting next to me and with him I could practise a bit of Portuguese. He didn’t know anything about Estonia nor it’s location. I didn’t expect that either. He had been in London with his son for few days to attend some football trainings or something like that and had the same flight back to Porto as I did. I told him where and what I studied in Portugal and which places I visited. Francisco lives in Vila do Conde where I have been myself. :) Nice place!
When we started to land it was dark outside and Porto was extremely be-a-u-tiful in the lights! This view I will remember forever. Before getting out from the plane, Francisco gave me his phone number – next time when I go to Porto, I could visit them. :D. We’ll see.. finally-finally, when we entered Porto Airport then we lost each other but at least I have his contacts just in case. :P … But this feeling that overtook me when we arrived!! Undescribable! It was so enjoyable to arrive to that familiar place. I went to the metro and all the way to Porto I was smiling because of that joy what this familiar feeling caused in me. ’’Sentido/Direction: Estádio do Dragão’’ was sounding in the background all the time.
At Trindade I hopped off from the metro and met Miguel first – one really sympathetic Portuguese guy who visited Estonia last month with his friend Pedro and they stayed at the hostel where I work. It was nice to see him in Porto! Nazan was late as always as it’s common in Portugal but she came. I was really happy to meet her as well finally and then the weekend could start.. first all three of us we went to Nazan’s place that I could leave my bag. There we also met Nazan’s flatmate Yamur. After that we headed to one Turkish cafe which belongs to one cool Turkish older couple living in Porto. There we met with some current Erasmus students from Poland and France and had some nice time there altogether for few hours. Then we went to Setenta e Sete to have some welcome shots. There I met with some more of my Portuguese friends. We bought some drinks to take away and went to Piolho. Oh god how good it felt to visit these places again! I remembered all the good old times. I saw João and Rafael there. With João we were supposed to meet anyway but for this night we didn’t make an appointment or anything. He just came to me unexpectedly - I like this kind of positive surprises. Rafa told me before that he wasn’t sure if he was going out in the night. But talking with João, he told me that Rafa also is in Piolho! I was very glad to see him there as well. Later some Portuguese guys who I know – they sang to me ’’Nossa, nossa.. assim você me mata...’’ with these special moves. They were so, so drunk and I even didn’t want to listen to them until they finish. :D With Nazan, Miguel and his two friends we went to Havana. Nazan easily managed to get us in – free entrance for women and four free drinks! What a night! The club was hu-u-uge and still very crowded! Party was cool and even better was leaving the party when Nazan organised a weepy dramatic show in the street and then walked about one kilometer to the opposite direction of home. I was too tired to run faster after her and turn her around. She totally lost her sense of orientation due to alcohol. Finally I managed to turn her around though and we could go home to sleep.
On Saturday we slept until afternoon then we went to eat some kebab. Yummy! Then a little walk along Aliados and Santa Catarina and then heading home to prepare ourselves for the night. First we had some drinks in Piolho because we were waiting for two more persons, then we went to Estrela Douro restaurant-cafe. We had quite fancy francesinha dinner there! It’s not that expensive place to eat but popular and decent. Tables were covered, there were many people and live music as well. One older senhor played guitar and sang famous Portuguese songs and there wasn’t missing ’’Ai se eu te pego’’. During that song people were doing these special moves as well. It was fun! :D
Later we met with Iulia and Philipp and went altogether to Casa de Ló. There they didn’t allow me to speak in English, not even a word. We were playing some games which were good to practise my Portuguese. :D Finally Ricardo and Anna joined as well and some of their friends. So good felt to be with ’’old friends’’! It was really nice evening there and later we went again to Piolho where Luis had a chance to meet Nazan after a long time. :D French people were also there and I met with other intresting people. In the end after a funny journey with Nazan we arrived to Pitch. There – surprise, surprise! – I saw Paulo who was Erasmus student in Estonia almost two years ago. In addition all my friends from ESN Porto. ;) What a night it was! Hehe..
In Sunday afternoon I had a walk by the ocean, in Matosinhos. Later I met João, a friend of Triin (she is a friend from my Portuguese classes from Tallinn Uni), and I gave him a little present from her. It was a short meeting as he was on the way to somewhere else. As he seemed sympathetic, I hope we will meet next time. :) In the evening we were having dinner at Cédric’s place with Nazan and one other French guy and eating a stack of pasta by Nazan. :D We drank portwine and laughed like crazy ones.
On the last day before leaving Porto, I went to visit my school. I was looking forward to that! I was happy to meet the coordinators and see ISMAI once again. Also I met with Kätlin, a current Erasmus girl and 2nd Estonian in ISMAI. :P We were talking about Porto experiences all the way back to the centre. WE LOVE PORTO! Later we went for a walk with Nazan, took some photos and visited all the sweet places in Porto – Ponte Dom Luís and Ribeira. We did a little shopping in Cedofeita, had a lunch break in Turkish cafe and visited some more shops in Santa Catarina. Before returning I bought some wine to have some glasses to say a proper good bye.. Then I packed my things really fast and we went to metro. I arrived in the last minute to the airport and by the midnight I was in London. Until morning flight to Stockholm my bed was the floor of Stansted Airport. In Tuesday morning I spent few hours in teeny tiny Skavsta Airport and then had a flight to Tallinn. By the way, on the flight to Stockholm there was one steward called Nuno and from Stockholm to Tallinn there was one called Pedro – Portuguese are all around me. :D
But I so didn’t want to land in Tallinn! It was snowing, raining and it was cooold. ;( It didn’t help to cheer me up as I was sad anyway because of leaving Porto.. I know I will go back but I can’t help that feeling of.. saudades. I miss you!
Até à próxima!
Beijinhos;*
segunda-feira, 25 de julho de 2011
22 | Vou voltar porque ...
Üle kuu aja on möödunud viimasest postitusest ja ma olen nüüdseks tagasi Eestis. :( Mõtetes siiski veel Portugalis ning seetõttu on hea hetk vaadata tagasi viimasele kuule ja kirjutada midagi mõningatest tipphetkedest.
Juuni keskpaigast kuni juuli keskpaigani õppisin viimasteks eksamiteks, mis toimusid umbes nädalaste vahedega ja neid oli mul kokku umbestäpselt neli. Ma ei taha küll ennast kiita, aga siinkohal ikkagi ütleks, et olen uhke enda üle, kuna suutsin mõned eksamid portugali keeles kirjutada. :)
23. – 24. juunil toimusid Portos São João pidustused, mis on nagu Portugali moodi jaanipäev. Porto on kõikvõimalike värviliste dekoratsioonidega kaunistatud sel ajal ja 23nda õhtul on linn peolisi, kontserteid, muusikat ja igasugust melu äärest ääreni täis ning tänavatel, supermarketites ja lillepoodides müüakse pottides kasvavaid basiilikupõõsaid (traditsiooni järgi on igasse põõsasse peidetud mõni armastusluuletus ja see pott peaks olema sellel õhtul osa õhtusöögi lauast ning noored mehed peaksid ostma basiilikupõõsa oma armastatule; samuti inimestele meeldib lihtsalt käega selles põõsakeses sahistada ja tunda basiiliku lõhna). Otsustasime osade hispaanlastega minna alustuseks ühele grillikale. See oli ühe portugallase poolt korraldatud majapidu, kus oli koos ligikaudu 40 inimest ja alguses ma ei teadnud enamikke kohaolijatest, kuid sellele vaatamata ma jäin õhtuga nii-nii rahule. Sealne atmosfäär oli kuidagi täpselt see, mis pidi olema. Mida hetk edasi, seda avatumaks kõik muutusid. Ofcourse. :D Sõime grillitud sardiine ja liha, lupiine ning jõime õlu ja sangriat. Vahepeal mõned saatsid lendu suured õhupallid, mis liiguvad all põleva tule tõttu (ei oska öelda täpset eestikeelset nimetust – hiina laternad?). Lõime piiksuvate mänguhaamritega üksteisele pähe, millaliganes tuju tuli – traditsiooniline tegevus seoses nende pidustustega. Südaöö paiku tahtsime minna kesklinna jõe äärde, et näha linnamelu ja ilutulestikku, kuid taksot oli meeletult raske tellida ning kõigil autosid polnud. Lõpuks siiski saime takso, aga liiklus oli päris tihe ning ilutulestiku alguseks me ei jõudnudki jõe äärde. Nägin ainult natukene sellest hästi kaugel ja lisaks peatänavad olid voolava rahvamassiga kaetud ning mida rohkem jõe poole seda raskem oli inimestest mööduda, mis tegi veel raskemaks sinna õigeaegselt jõudmist. Meeletu pidu käis igal pool! Meeletu!!! Lõime suvalistele möödujatele jällegi haamritega pähe – ainult sellel ööl võib seda teha ja ’’ohver’’ vastab naeratusega ning teeb paar piiksuvat lööki tagasi. :) Tavaks on saanud ka, et kõik jalutavad üheskoos varahommikul mööda jõe äärt ookeani äärde, võtmaks seal uue päeva päiksetõusu vastu. Käisime ka ookeani ääres ja seal oli samuti mitmeid kioskeid avatud ning pidu lõppeski väärikalt seal. :) Kas keegi veel kahtleb selles, et Porto on parim koht jaanipäeva pidamiseks?
Päev enne seda, 22sel istusin ühe hispaanlasega koolikohvikus, kui meie juurde astus üks professor, kes andis tollele hispaanlasele loenguid sügissemestril, ja küsis, kas me ei tahaks tema ning tema elukaaslasega 25ndal sõita ühte rahvusparki mägedesse ronima ja ilmselt Euroopa suurimate looduslike mägikoskede alla ujuma. Sellele pakkumisele me ei suutnud ’’ei’’ öelda ja 25ndal tegimegi väikse ühepäevase tripi. Päev oli megalt palav ning ronimine oli parajalt piinarikas ja seda mitte ainult palavuse tõttu. Miks üldse ronisime? Kuna nende koskede juurde muudmoodi ei pääse ning me oleme seiklejad. :) Ronisime nii alla- kui ka ülespoole ja vahepeal pidime ületama päris järske kohti. Alguses oli see päris hirmuäratav. Ma ei karda küll kõrgust, aga ma ei ole varem sellist seiklust ette võtnud ning kui ma juhtusin kogemata allapoole vaatama, siis võttis korraks hinge kinni küll. Samas, ma teadvustasin endale, et kui olen juba alustanud, ma ei saa tagasi minna. Ainult edasi. Kuna see ei olnud ainult minu valik, me olime seal grupiga. Lisaks mõistsin – mida rohkem peatuda, ringi vaadata ja mõelda, kuidas edasi minna kohtades, mis näivad võimatud ületamiseks, seda kiiremini suureneb hirm. Koguaeg peab olema liikumises ja jälgima vaid pinda enda jalge all ning mitte kõhelda iga sammu juures. See oli paras võitlus iseendaga ning oma hirmudega, põhjendamatu hirmu allasurumine. Kas anda alla või pingutada edasi? Miks mind valdab hirm, kui ma tean, et minuga ei saa midagi hullu juhtuda?
Kohtades, kus jalad olid kindla pinna peal, suutsin ka ümbritsevaid vaateid nautida. Nägin ainult mägesid, mägesid ja veelkord mägesid nii kaugele kui silmapiir ulatus. Vahepeal tundus nagu kõnniksin jällegi kuskil reisiajakirjas. Ümbritsev maastik oli lihtsalt nii erinev sellest, mida ma olin selle hetkeni näinud, sellised vaated olid tuttavad ainult piltidelt. Fabulous! Tegime kaks pausi koskede ääres, ujusime looduslikes allikates ja lasime suurtel veejugadel end masseerida – looduslikud spa-mõnud.
Päeva lõpus – pärast ronimist, vaateid, ujumist – valdas mind nii mõnusalt kirjeldamatu võidurõõmu tunne. Ma ületasin iseenda hirmud ja ilmselt see on üks parimaid võimalikke tundeid. Mitte miski pole võimatu. :) Tundsin ka head rammestavat väsimust, öösel tuli mul megahea sügav uni pärast fantastilist päeva looduses.
Ma olen igal juhul megatänulik sellele professorile, et ta meid kaasa võttis. Varem ma poleks elu sees ette kujutanud, et mõni õppejõud Erasmuslasi niimoodi kaasa kutsub, aga Portugalis on see ilmselgelt okei. :) Eestis ma ei kujutaks sellist asja ikkagi ette – see tunduks ilmselt veidrana, kui mõni õppejõud siinmail kutsuks tudengeid mõnele tripile.
30. juuni nägin ’’viimast’’ korda kahte poola tüdrukut Marysiat ja Monikat, kellega me eelmise aasta augustis keelekursusel väga hästi läbi saime. Nad tulid veel enne äraminekut päevaks Portosse. Jalutasime niisama linna peal, jõime tassikese kohvi ja rääkisime möödunud aastast, kuni neil oli aeg Lissaboni tagasi sõita. Neid bussi peale saates tundsin päris kurva momenti – kas ja millal kohtume taas?
Sama päeva õhtul läksin metroopeatusesse vastu otse lennujaamast tulevatele Enricole ning tema tüdruksõbrale. Enrico oli Erasmuse tudeng Tallinnas eelmisel õppeaastal ja seega oli tore teda jälle näha Portos! Käisime kohe esimesel ööl ööeluga tutvumas, aga rahvast oli vähevõitu neljapäeva õhtul. Reedel kohtusin nendega lõuna paiku, tegime väikse linnatuuri ja jõudsime isegi randa. Hiljem olime Piolhos tükk aega. Mulle nii meeldis, kui keegi lihtsalt lühikeseks ajaks Portot külastas, sest tõsiselt vahva oli neid kohti näidata kõigile, mis endale on nii armsaks muutunud. Laupäeva õhtul kohtusime ka, et välja minna. Kõigepealt Enrico poolt valmistatud õhtusöök hostelis, kuhu ka Paulo tuli. See oli nagu väike Erasmus reunion. Täiega nautisin nendega koosoldud aega! Hiljem avastasime mõningaid uusi baare ja hommikupoole lõpetasime ühes klubis, mis on suviti tasuta ja rahvast puupüsti täis.
Pühapäevaks olin mina ja üks hispaanlane kutsutud selle sama eelpool mainitud professori juurde õhtusöögile. Jällegi üllatav kutse. Käisime kohal ning igati tore õhtupoolik oli. Seal olid üks Portugalis elav perekond ja mõned tudengid Rumeeniast, üks mees Iraanist (esimene inimene, keda ma sellest riigist kohtasin) ja isegi üks lätlanna (sama professori elukaaslane). Pluss meie. Olime üsna rahvusvahelises seltskonnas ning proovisime killukest Iraani köögist, Rumeeniast, Portugalist ja muidu head-paremat. Lisaks kulus tükk aega ühe raamatu kohta käivale arutlusele Iraanis kehtivate reeglite kohta (a’la mida süüa, kuidas istuda-astuda-pissida). Neid oli päris naljakas kuulata, sest need tundusid absurdsed. Kuid ofcourse, seal on need au sees ning ilmselgelt tuleb neid seal olles aktsepteerida.
Esmaspäeval-teisipäeval külastasin veel veinikeldreid (Taylor’s ja Croft). Mul oli põhjust sinna kahel päeval minna – esmalt hispaanlastega, kes sinna polnud jõudnud, ja siis Enrico, tema tüdrukusõbra ning ühe kutiga Islandilt (jällegi nii kaugelt, et ma ei ole enne inimesi sealt kohanud), kes ööbis nendega samas hostelis.
Kuu keskel, 15ndal kohtusin Portos taas ühe ex-Erasmusega, kes oli Tallinnas – Sedaga. Tegime pisikese linnatuuri ja käisime Piolhos söömas. Laupäeval olime minu korteris ning sõime lõunat seal – koos valmistatud ülimaitsvat salatit. Hiljem samal õhtul toimus minu ’’hüvastijätu’’ pidu. Ei taha kohe üldse mõelda hüvastijätu peale – see tähendab lõppu. Pigem mõtlen, et see oli näeme-varsti-pidu – me oleme kõik ju noored ja saame reisida ning maailm pole lõppeks nii suur, seega ma tean, et näen neid kõige tähtsamaid inimesi taas… kunagi. Need kõige tähtsamad olid minuga koos laupäeva õhtul väiksel barbequel ja minu viimasel esmaspäeva ööl 77 pubis ning teisipäeva pärastlõunal francesinhat söömas ja Ribeira ääres istumas. Parimad viimased momendid enne lahkumist! Esmaspäeva päeval käisin veel ISMAIs paberitel järgi ja päris kurb oli näha kooli nii tühjana – kõik on läinud.
Viimastel nädalatel Portos olin üldse nii hajevil ning kõigiga reaalselt ’’hüvasti jättes’’ ja lennujaama poole sõites teisipäeva pärastlõunal algas see kardetud võitlus pisaratega. Metroos nutsin lahinal, hiljem lennujaamas ning kõige valusam hetk oli see, kui lennuk tõusis Porto pinnalt üles taeva poole. Ees ootas pikk öö ja kaks lendu enne kolmapäeva lõuna paiku Tallinnasse saabumist. Lennud olid emotsionaalselt kõige hullemad, mul oli nii palju aega seal mõelda ning nutta ja muidugi Tallinna lennujaama jõudmine. Pärast nädalat Eestis olekut on raske seda endist motivatsiooni tagasi saada ja depressiooni ära ajada – mõtted on ju Portos ning mida kõike ma ei annaks, et minna sinna veel ja veel ja veel…
See on olnud vaieldamatult üks paremaid aegu minu elus siiani. Uskumatu tundub, et tegingi selle läbi ning olin aasta aega Portugalis. Nüüd see tundub nii lühikesena. Lisaks õppimisele oli mul võimalus keel selgeks saada enam-vähem, erinevate inimestega kohtuda ja nüüd on mul sõpru üle terve maailma, oma maailmavaadet avardada, teiste kultuuride kohta õppida. Hindamatu kogemus!
... eu adoro Portugal!
Beijinhos :*
Juuni keskpaigast kuni juuli keskpaigani õppisin viimasteks eksamiteks, mis toimusid umbes nädalaste vahedega ja neid oli mul kokku umbestäpselt neli. Ma ei taha küll ennast kiita, aga siinkohal ikkagi ütleks, et olen uhke enda üle, kuna suutsin mõned eksamid portugali keeles kirjutada. :)
23. – 24. juunil toimusid Portos São João pidustused, mis on nagu Portugali moodi jaanipäev. Porto on kõikvõimalike värviliste dekoratsioonidega kaunistatud sel ajal ja 23nda õhtul on linn peolisi, kontserteid, muusikat ja igasugust melu äärest ääreni täis ning tänavatel, supermarketites ja lillepoodides müüakse pottides kasvavaid basiilikupõõsaid (traditsiooni järgi on igasse põõsasse peidetud mõni armastusluuletus ja see pott peaks olema sellel õhtul osa õhtusöögi lauast ning noored mehed peaksid ostma basiilikupõõsa oma armastatule; samuti inimestele meeldib lihtsalt käega selles põõsakeses sahistada ja tunda basiiliku lõhna). Otsustasime osade hispaanlastega minna alustuseks ühele grillikale. See oli ühe portugallase poolt korraldatud majapidu, kus oli koos ligikaudu 40 inimest ja alguses ma ei teadnud enamikke kohaolijatest, kuid sellele vaatamata ma jäin õhtuga nii-nii rahule. Sealne atmosfäär oli kuidagi täpselt see, mis pidi olema. Mida hetk edasi, seda avatumaks kõik muutusid. Ofcourse. :D Sõime grillitud sardiine ja liha, lupiine ning jõime õlu ja sangriat. Vahepeal mõned saatsid lendu suured õhupallid, mis liiguvad all põleva tule tõttu (ei oska öelda täpset eestikeelset nimetust – hiina laternad?). Lõime piiksuvate mänguhaamritega üksteisele pähe, millaliganes tuju tuli – traditsiooniline tegevus seoses nende pidustustega. Südaöö paiku tahtsime minna kesklinna jõe äärde, et näha linnamelu ja ilutulestikku, kuid taksot oli meeletult raske tellida ning kõigil autosid polnud. Lõpuks siiski saime takso, aga liiklus oli päris tihe ning ilutulestiku alguseks me ei jõudnudki jõe äärde. Nägin ainult natukene sellest hästi kaugel ja lisaks peatänavad olid voolava rahvamassiga kaetud ning mida rohkem jõe poole seda raskem oli inimestest mööduda, mis tegi veel raskemaks sinna õigeaegselt jõudmist. Meeletu pidu käis igal pool! Meeletu!!! Lõime suvalistele möödujatele jällegi haamritega pähe – ainult sellel ööl võib seda teha ja ’’ohver’’ vastab naeratusega ning teeb paar piiksuvat lööki tagasi. :) Tavaks on saanud ka, et kõik jalutavad üheskoos varahommikul mööda jõe äärt ookeani äärde, võtmaks seal uue päeva päiksetõusu vastu. Käisime ka ookeani ääres ja seal oli samuti mitmeid kioskeid avatud ning pidu lõppeski väärikalt seal. :) Kas keegi veel kahtleb selles, et Porto on parim koht jaanipäeva pidamiseks?
Päev enne seda, 22sel istusin ühe hispaanlasega koolikohvikus, kui meie juurde astus üks professor, kes andis tollele hispaanlasele loenguid sügissemestril, ja küsis, kas me ei tahaks tema ning tema elukaaslasega 25ndal sõita ühte rahvusparki mägedesse ronima ja ilmselt Euroopa suurimate looduslike mägikoskede alla ujuma. Sellele pakkumisele me ei suutnud ’’ei’’ öelda ja 25ndal tegimegi väikse ühepäevase tripi. Päev oli megalt palav ning ronimine oli parajalt piinarikas ja seda mitte ainult palavuse tõttu. Miks üldse ronisime? Kuna nende koskede juurde muudmoodi ei pääse ning me oleme seiklejad. :) Ronisime nii alla- kui ka ülespoole ja vahepeal pidime ületama päris järske kohti. Alguses oli see päris hirmuäratav. Ma ei karda küll kõrgust, aga ma ei ole varem sellist seiklust ette võtnud ning kui ma juhtusin kogemata allapoole vaatama, siis võttis korraks hinge kinni küll. Samas, ma teadvustasin endale, et kui olen juba alustanud, ma ei saa tagasi minna. Ainult edasi. Kuna see ei olnud ainult minu valik, me olime seal grupiga. Lisaks mõistsin – mida rohkem peatuda, ringi vaadata ja mõelda, kuidas edasi minna kohtades, mis näivad võimatud ületamiseks, seda kiiremini suureneb hirm. Koguaeg peab olema liikumises ja jälgima vaid pinda enda jalge all ning mitte kõhelda iga sammu juures. See oli paras võitlus iseendaga ning oma hirmudega, põhjendamatu hirmu allasurumine. Kas anda alla või pingutada edasi? Miks mind valdab hirm, kui ma tean, et minuga ei saa midagi hullu juhtuda?
Kohtades, kus jalad olid kindla pinna peal, suutsin ka ümbritsevaid vaateid nautida. Nägin ainult mägesid, mägesid ja veelkord mägesid nii kaugele kui silmapiir ulatus. Vahepeal tundus nagu kõnniksin jällegi kuskil reisiajakirjas. Ümbritsev maastik oli lihtsalt nii erinev sellest, mida ma olin selle hetkeni näinud, sellised vaated olid tuttavad ainult piltidelt. Fabulous! Tegime kaks pausi koskede ääres, ujusime looduslikes allikates ja lasime suurtel veejugadel end masseerida – looduslikud spa-mõnud.
Päeva lõpus – pärast ronimist, vaateid, ujumist – valdas mind nii mõnusalt kirjeldamatu võidurõõmu tunne. Ma ületasin iseenda hirmud ja ilmselt see on üks parimaid võimalikke tundeid. Mitte miski pole võimatu. :) Tundsin ka head rammestavat väsimust, öösel tuli mul megahea sügav uni pärast fantastilist päeva looduses.
Ma olen igal juhul megatänulik sellele professorile, et ta meid kaasa võttis. Varem ma poleks elu sees ette kujutanud, et mõni õppejõud Erasmuslasi niimoodi kaasa kutsub, aga Portugalis on see ilmselgelt okei. :) Eestis ma ei kujutaks sellist asja ikkagi ette – see tunduks ilmselt veidrana, kui mõni õppejõud siinmail kutsuks tudengeid mõnele tripile.
30. juuni nägin ’’viimast’’ korda kahte poola tüdrukut Marysiat ja Monikat, kellega me eelmise aasta augustis keelekursusel väga hästi läbi saime. Nad tulid veel enne äraminekut päevaks Portosse. Jalutasime niisama linna peal, jõime tassikese kohvi ja rääkisime möödunud aastast, kuni neil oli aeg Lissaboni tagasi sõita. Neid bussi peale saates tundsin päris kurva momenti – kas ja millal kohtume taas?
Sama päeva õhtul läksin metroopeatusesse vastu otse lennujaamast tulevatele Enricole ning tema tüdruksõbrale. Enrico oli Erasmuse tudeng Tallinnas eelmisel õppeaastal ja seega oli tore teda jälle näha Portos! Käisime kohe esimesel ööl ööeluga tutvumas, aga rahvast oli vähevõitu neljapäeva õhtul. Reedel kohtusin nendega lõuna paiku, tegime väikse linnatuuri ja jõudsime isegi randa. Hiljem olime Piolhos tükk aega. Mulle nii meeldis, kui keegi lihtsalt lühikeseks ajaks Portot külastas, sest tõsiselt vahva oli neid kohti näidata kõigile, mis endale on nii armsaks muutunud. Laupäeva õhtul kohtusime ka, et välja minna. Kõigepealt Enrico poolt valmistatud õhtusöök hostelis, kuhu ka Paulo tuli. See oli nagu väike Erasmus reunion. Täiega nautisin nendega koosoldud aega! Hiljem avastasime mõningaid uusi baare ja hommikupoole lõpetasime ühes klubis, mis on suviti tasuta ja rahvast puupüsti täis.
Pühapäevaks olin mina ja üks hispaanlane kutsutud selle sama eelpool mainitud professori juurde õhtusöögile. Jällegi üllatav kutse. Käisime kohal ning igati tore õhtupoolik oli. Seal olid üks Portugalis elav perekond ja mõned tudengid Rumeeniast, üks mees Iraanist (esimene inimene, keda ma sellest riigist kohtasin) ja isegi üks lätlanna (sama professori elukaaslane). Pluss meie. Olime üsna rahvusvahelises seltskonnas ning proovisime killukest Iraani köögist, Rumeeniast, Portugalist ja muidu head-paremat. Lisaks kulus tükk aega ühe raamatu kohta käivale arutlusele Iraanis kehtivate reeglite kohta (a’la mida süüa, kuidas istuda-astuda-pissida). Neid oli päris naljakas kuulata, sest need tundusid absurdsed. Kuid ofcourse, seal on need au sees ning ilmselgelt tuleb neid seal olles aktsepteerida.
Esmaspäeval-teisipäeval külastasin veel veinikeldreid (Taylor’s ja Croft). Mul oli põhjust sinna kahel päeval minna – esmalt hispaanlastega, kes sinna polnud jõudnud, ja siis Enrico, tema tüdrukusõbra ning ühe kutiga Islandilt (jällegi nii kaugelt, et ma ei ole enne inimesi sealt kohanud), kes ööbis nendega samas hostelis.
Kuu keskel, 15ndal kohtusin Portos taas ühe ex-Erasmusega, kes oli Tallinnas – Sedaga. Tegime pisikese linnatuuri ja käisime Piolhos söömas. Laupäeval olime minu korteris ning sõime lõunat seal – koos valmistatud ülimaitsvat salatit. Hiljem samal õhtul toimus minu ’’hüvastijätu’’ pidu. Ei taha kohe üldse mõelda hüvastijätu peale – see tähendab lõppu. Pigem mõtlen, et see oli näeme-varsti-pidu – me oleme kõik ju noored ja saame reisida ning maailm pole lõppeks nii suur, seega ma tean, et näen neid kõige tähtsamaid inimesi taas… kunagi. Need kõige tähtsamad olid minuga koos laupäeva õhtul väiksel barbequel ja minu viimasel esmaspäeva ööl 77 pubis ning teisipäeva pärastlõunal francesinhat söömas ja Ribeira ääres istumas. Parimad viimased momendid enne lahkumist! Esmaspäeva päeval käisin veel ISMAIs paberitel järgi ja päris kurb oli näha kooli nii tühjana – kõik on läinud.
Viimastel nädalatel Portos olin üldse nii hajevil ning kõigiga reaalselt ’’hüvasti jättes’’ ja lennujaama poole sõites teisipäeva pärastlõunal algas see kardetud võitlus pisaratega. Metroos nutsin lahinal, hiljem lennujaamas ning kõige valusam hetk oli see, kui lennuk tõusis Porto pinnalt üles taeva poole. Ees ootas pikk öö ja kaks lendu enne kolmapäeva lõuna paiku Tallinnasse saabumist. Lennud olid emotsionaalselt kõige hullemad, mul oli nii palju aega seal mõelda ning nutta ja muidugi Tallinna lennujaama jõudmine. Pärast nädalat Eestis olekut on raske seda endist motivatsiooni tagasi saada ja depressiooni ära ajada – mõtted on ju Portos ning mida kõike ma ei annaks, et minna sinna veel ja veel ja veel…
See on olnud vaieldamatult üks paremaid aegu minu elus siiani. Uskumatu tundub, et tegingi selle läbi ning olin aasta aega Portugalis. Nüüd see tundub nii lühikesena. Lisaks õppimisele oli mul võimalus keel selgeks saada enam-vähem, erinevate inimestega kohtuda ja nüüd on mul sõpru üle terve maailma, oma maailmavaadet avardada, teiste kultuuride kohta õppida. Hindamatu kogemus!
... eu adoro Portugal!
Beijinhos :*
quarta-feira, 8 de junho de 2011
21 | ISMAI
Kuna ma ei ole siiamaani eriti oma välisülikoolist - Instituto Superior da Maia'st - pilte teinud, siis täna parandasin selle vea, kuigi mõnest loenguruumist unustasin ikkagi teha pildi (mõnel lähipäeval lisan allpool olevate piltide hulka). Lisaks ma pean ütlema, et mulle täiega meeldib mu kool. Esiteks asukoht on nii mõnus - keset rohelust põhimõtteliselt ja ühistransport on ''ukse kõrval''. Teiseks suurus on paras - pole väga väike ning ka mitte hiigelsuur. Kolmandaks - koolis on hea õhkkond õppimiseks, eriti raamatukogus, ja õppetingimused on ka suhteliselt modernsed. Kõik vajalikud teenused ühele tudengile on käe-jala kõrval - söökla, printimine, tööde köitmine, raamatukogu jms. Õppejõud on suhteliselt heal tasemel minu meelest. Ma ei mäleta, kas ma olen seda maininud, aga tudengid siin loengutes läpakaid ei kasuta - kõik konspektid kirjutatakse vanade heade pastaka ning paberi abil. Kohalolek igas loengus on päris oluline - igas loengus käib ringi list, kuhu oma allkiri kirjutada kohaoleku kinnitamiseks, ja hiljem seda arvestatakse hindamisel. Samuti tunnis kaasarääkimine on tähtis. Üks õppejõud tõi sellise näite: kui on kaks tudengit, kes saavad testis sama tulemuse ja on mõlemad alati kohal käinud, kuid üks nendest räägib igas loengus ruumi teises otsas juttu ja teine mõtleb-räägib kaasa alati, siis sama tulemus ei ole õigustatud ning õppejõud võib hinnet alandada. Lisaks, loenguid toimub koolis hommikutundidest kuni hiliste õhtutundideni (8:00 - 23:00), sest siin on arvestatud töötavate-õppivate inimestega. Tudengite vanus jääb umbkaudu +/-20 kuni +/-50 piiresse - on otse keskkoolist tulnuid ja samas ka neid, kellel on juba pered, töö, kindel kodu ning õpivad midagi lisaks kõige kõrvalt.
Õppeaasta algab kuskil septembri keskel ja loengud saavad õige hoo sisse oktoobris. Kuna saab valida jooksva õppetöö (semestri jooksul tehtud grupitöö + kaks pisemat testi) või lõpueksami (ainult üks mahukam test) vahel igas aines, siis mõned tudengid võivad lõpetada semestrid päris palju hiljem. Vahenädalat, kus saaks eksameid teha, ei ole. Lõpueksamid algavad põhimõtteliselt alles siis, kui jooksev õppetöö on lõppenud. Seega sügissemestril jaanuari keskpaigast kuni veebruari keskpaigani ja kevadsemestril juuni keskpaigast kuni juuli keskpaigani/lõpuni. Hinnatakse 20-palli süsteemis, 10 on miinimum, mis võib lõpuhindena olla. Nüüd siis fotod:
Parkla kooli vastas põhimõtteliselt. Kui sealt trepist üles minna, tuleb metroopeatus ja kohe teisel pool seda on ISMAI.
Osa kooli ümber olevast aiast. See osa on kivist ja seal on kooli nimi, kuna see on kohe peasissepääsu juures.
See on aasta alguses võetud pilt - seetõttu puud lehtedeta.
Seal on koolisöökla (restaurante) ja väike baarilett snäkkidega.
International Relations Office
Erasmuste super äge koordinaator!
Selle õppeaasta ISMAI Erasmuste fotokogu.
Õppeaasta algab kuskil septembri keskel ja loengud saavad õige hoo sisse oktoobris. Kuna saab valida jooksva õppetöö (semestri jooksul tehtud grupitöö + kaks pisemat testi) või lõpueksami (ainult üks mahukam test) vahel igas aines, siis mõned tudengid võivad lõpetada semestrid päris palju hiljem. Vahenädalat, kus saaks eksameid teha, ei ole. Lõpueksamid algavad põhimõtteliselt alles siis, kui jooksev õppetöö on lõppenud. Seega sügissemestril jaanuari keskpaigast kuni veebruari keskpaigani ja kevadsemestril juuni keskpaigast kuni juuli keskpaigani/lõpuni. Hinnatakse 20-palli süsteemis, 10 on miinimum, mis võib lõpuhindena olla. Nüüd siis fotod:
Parkla kooli vastas põhimõtteliselt. Kui sealt trepist üles minna, tuleb metroopeatus ja kohe teisel pool seda on ISMAI.
Osa kooli ümber olevast aiast. See osa on kivist ja seal on kooli nimi, kuna see on kohe peasissepääsu juures.
See on aasta alguses võetud pilt - seetõttu puud lehtedeta. 
Seal on koolisöökla (restaurante) ja väike baarilett snäkkidega.
International Relations Office
Erasmuste super äge koordinaator!
Selle õppeaasta ISMAI Erasmuste fotokogu.
Subscrever:
Mensagens (Atom)