Juuni keskpaigast kuni juuli keskpaigani õppisin viimasteks eksamiteks, mis toimusid umbes nädalaste vahedega ja neid oli mul kokku umbestäpselt neli. Ma ei taha küll ennast kiita, aga siinkohal ikkagi ütleks, et olen uhke enda üle, kuna suutsin mõned eksamid portugali keeles kirjutada. :)
23. – 24. juunil toimusid Portos São João pidustused, mis on nagu Portugali moodi jaanipäev. Porto on kõikvõimalike värviliste dekoratsioonidega kaunistatud sel ajal ja 23nda õhtul on linn peolisi, kontserteid, muusikat ja igasugust melu äärest ääreni täis ning tänavatel, supermarketites ja lillepoodides müüakse pottides kasvavaid basiilikupõõsaid (traditsiooni järgi on igasse põõsasse peidetud mõni armastusluuletus ja see pott peaks olema sellel õhtul osa õhtusöögi lauast ning noored mehed peaksid ostma basiilikupõõsa oma armastatule; samuti inimestele meeldib lihtsalt käega selles põõsakeses sahistada ja tunda basiiliku lõhna). Otsustasime osade hispaanlastega minna alustuseks ühele grillikale. See oli ühe portugallase poolt korraldatud majapidu, kus oli koos ligikaudu 40 inimest ja alguses ma ei teadnud enamikke kohaolijatest, kuid sellele vaatamata ma jäin õhtuga nii-nii rahule. Sealne atmosfäär oli kuidagi täpselt see, mis pidi olema. Mida hetk edasi, seda avatumaks kõik muutusid. Ofcourse. :D Sõime grillitud sardiine ja liha, lupiine ning jõime õlu ja sangriat. Vahepeal mõned saatsid lendu suured õhupallid, mis liiguvad all põleva tule tõttu (ei oska öelda täpset eestikeelset nimetust – hiina laternad?). Lõime piiksuvate mänguhaamritega üksteisele pähe, millaliganes tuju tuli – traditsiooniline tegevus seoses nende pidustustega. Südaöö paiku tahtsime minna kesklinna jõe äärde, et näha linnamelu ja ilutulestikku, kuid taksot oli meeletult raske tellida ning kõigil autosid polnud. Lõpuks siiski saime takso, aga liiklus oli päris tihe ning ilutulestiku alguseks me ei jõudnudki jõe äärde. Nägin ainult natukene sellest hästi kaugel ja lisaks peatänavad olid voolava rahvamassiga kaetud ning mida rohkem jõe poole seda raskem oli inimestest mööduda, mis tegi veel raskemaks sinna õigeaegselt jõudmist. Meeletu pidu käis igal pool! Meeletu!!! Lõime suvalistele möödujatele jällegi haamritega pähe – ainult sellel ööl võib seda teha ja ’’ohver’’ vastab naeratusega ning teeb paar piiksuvat lööki tagasi. :) Tavaks on saanud ka, et kõik jalutavad üheskoos varahommikul mööda jõe äärt ookeani äärde, võtmaks seal uue päeva päiksetõusu vastu. Käisime ka ookeani ääres ja seal oli samuti mitmeid kioskeid avatud ning pidu lõppeski väärikalt seal. :) Kas keegi veel kahtleb selles, et Porto on parim koht jaanipäeva pidamiseks?
Päev enne seda, 22sel istusin ühe hispaanlasega koolikohvikus, kui meie juurde astus üks professor, kes andis tollele hispaanlasele loenguid sügissemestril, ja küsis, kas me ei tahaks tema ning tema elukaaslasega 25ndal sõita ühte rahvusparki mägedesse ronima ja ilmselt Euroopa suurimate looduslike mägikoskede alla ujuma. Sellele pakkumisele me ei suutnud ’’ei’’ öelda ja 25ndal tegimegi väikse ühepäevase tripi. Päev oli megalt palav ning ronimine oli parajalt piinarikas ja seda mitte ainult palavuse tõttu. Miks üldse ronisime? Kuna nende koskede juurde muudmoodi ei pääse ning me oleme seiklejad. :) Ronisime nii alla- kui ka ülespoole ja vahepeal pidime ületama päris järske kohti. Alguses oli see päris hirmuäratav. Ma ei karda küll kõrgust, aga ma ei ole varem sellist seiklust ette võtnud ning kui ma juhtusin kogemata allapoole vaatama, siis võttis korraks hinge kinni küll. Samas, ma teadvustasin endale, et kui olen juba alustanud, ma ei saa tagasi minna. Ainult edasi. Kuna see ei olnud ainult minu valik, me olime seal grupiga. Lisaks mõistsin – mida rohkem peatuda, ringi vaadata ja mõelda, kuidas edasi minna kohtades, mis näivad võimatud ületamiseks, seda kiiremini suureneb hirm. Koguaeg peab olema liikumises ja jälgima vaid pinda enda jalge all ning mitte kõhelda iga sammu juures. See oli paras võitlus iseendaga ning oma hirmudega, põhjendamatu hirmu allasurumine. Kas anda alla või pingutada edasi? Miks mind valdab hirm, kui ma tean, et minuga ei saa midagi hullu juhtuda?
Kohtades, kus jalad olid kindla pinna peal, suutsin ka ümbritsevaid vaateid nautida. Nägin ainult mägesid, mägesid ja veelkord mägesid nii kaugele kui silmapiir ulatus. Vahepeal tundus nagu kõnniksin jällegi kuskil reisiajakirjas. Ümbritsev maastik oli lihtsalt nii erinev sellest, mida ma olin selle hetkeni näinud, sellised vaated olid tuttavad ainult piltidelt. Fabulous! Tegime kaks pausi koskede ääres, ujusime looduslikes allikates ja lasime suurtel veejugadel end masseerida – looduslikud spa-mõnud.
Päeva lõpus – pärast ronimist, vaateid, ujumist – valdas mind nii mõnusalt kirjeldamatu võidurõõmu tunne. Ma ületasin iseenda hirmud ja ilmselt see on üks parimaid võimalikke tundeid. Mitte miski pole võimatu. :) Tundsin ka head rammestavat väsimust, öösel tuli mul megahea sügav uni pärast fantastilist päeva looduses.
Ma olen igal juhul megatänulik sellele professorile, et ta meid kaasa võttis. Varem ma poleks elu sees ette kujutanud, et mõni õppejõud Erasmuslasi niimoodi kaasa kutsub, aga Portugalis on see ilmselgelt okei. :) Eestis ma ei kujutaks sellist asja ikkagi ette – see tunduks ilmselt veidrana, kui mõni õppejõud siinmail kutsuks tudengeid mõnele tripile.
30. juuni nägin ’’viimast’’ korda kahte poola tüdrukut Marysiat ja Monikat, kellega me eelmise aasta augustis keelekursusel väga hästi läbi saime. Nad tulid veel enne äraminekut päevaks Portosse. Jalutasime niisama linna peal, jõime tassikese kohvi ja rääkisime möödunud aastast, kuni neil oli aeg Lissaboni tagasi sõita. Neid bussi peale saates tundsin päris kurva momenti – kas ja millal kohtume taas?
Sama päeva õhtul läksin metroopeatusesse vastu otse lennujaamast tulevatele Enricole ning tema tüdruksõbrale. Enrico oli Erasmuse tudeng Tallinnas eelmisel õppeaastal ja seega oli tore teda jälle näha Portos! Käisime kohe esimesel ööl ööeluga tutvumas, aga rahvast oli vähevõitu neljapäeva õhtul. Reedel kohtusin nendega lõuna paiku, tegime väikse linnatuuri ja jõudsime isegi randa. Hiljem olime Piolhos tükk aega. Mulle nii meeldis, kui keegi lihtsalt lühikeseks ajaks Portot külastas, sest tõsiselt vahva oli neid kohti näidata kõigile, mis endale on nii armsaks muutunud. Laupäeva õhtul kohtusime ka, et välja minna. Kõigepealt Enrico poolt valmistatud õhtusöök hostelis, kuhu ka Paulo tuli. See oli nagu väike Erasmus reunion. Täiega nautisin nendega koosoldud aega! Hiljem avastasime mõningaid uusi baare ja hommikupoole lõpetasime ühes klubis, mis on suviti tasuta ja rahvast puupüsti täis.
Pühapäevaks olin mina ja üks hispaanlane kutsutud selle sama eelpool mainitud professori juurde õhtusöögile. Jällegi üllatav kutse. Käisime kohal ning igati tore õhtupoolik oli. Seal olid üks Portugalis elav perekond ja mõned tudengid Rumeeniast, üks mees Iraanist (esimene inimene, keda ma sellest riigist kohtasin) ja isegi üks lätlanna (sama professori elukaaslane). Pluss meie. Olime üsna rahvusvahelises seltskonnas ning proovisime killukest Iraani köögist, Rumeeniast, Portugalist ja muidu head-paremat. Lisaks kulus tükk aega ühe raamatu kohta käivale arutlusele Iraanis kehtivate reeglite kohta (a’la mida süüa, kuidas istuda-astuda-pissida). Neid oli päris naljakas kuulata, sest need tundusid absurdsed. Kuid ofcourse, seal on need au sees ning ilmselgelt tuleb neid seal olles aktsepteerida.
Esmaspäeval-teisipäeval külastasin veel veinikeldreid (Taylor’s ja Croft). Mul oli põhjust sinna kahel päeval minna – esmalt hispaanlastega, kes sinna polnud jõudnud, ja siis Enrico, tema tüdrukusõbra ning ühe kutiga Islandilt (jällegi nii kaugelt, et ma ei ole enne inimesi sealt kohanud), kes ööbis nendega samas hostelis.
Kuu keskel, 15ndal kohtusin Portos taas ühe ex-Erasmusega, kes oli Tallinnas – Sedaga. Tegime pisikese linnatuuri ja käisime Piolhos söömas. Laupäeval olime minu korteris ning sõime lõunat seal – koos valmistatud ülimaitsvat salatit. Hiljem samal õhtul toimus minu ’’hüvastijätu’’ pidu. Ei taha kohe üldse mõelda hüvastijätu peale – see tähendab lõppu. Pigem mõtlen, et see oli näeme-varsti-pidu – me oleme kõik ju noored ja saame reisida ning maailm pole lõppeks nii suur, seega ma tean, et näen neid kõige tähtsamaid inimesi taas… kunagi. Need kõige tähtsamad olid minuga koos laupäeva õhtul väiksel barbequel ja minu viimasel esmaspäeva ööl 77 pubis ning teisipäeva pärastlõunal francesinhat söömas ja Ribeira ääres istumas. Parimad viimased momendid enne lahkumist! Esmaspäeva päeval käisin veel ISMAIs paberitel järgi ja päris kurb oli näha kooli nii tühjana – kõik on läinud.
Viimastel nädalatel Portos olin üldse nii hajevil ning kõigiga reaalselt ’’hüvasti jättes’’ ja lennujaama poole sõites teisipäeva pärastlõunal algas see kardetud võitlus pisaratega. Metroos nutsin lahinal, hiljem lennujaamas ning kõige valusam hetk oli see, kui lennuk tõusis Porto pinnalt üles taeva poole. Ees ootas pikk öö ja kaks lendu enne kolmapäeva lõuna paiku Tallinnasse saabumist. Lennud olid emotsionaalselt kõige hullemad, mul oli nii palju aega seal mõelda ning nutta ja muidugi Tallinna lennujaama jõudmine. Pärast nädalat Eestis olekut on raske seda endist motivatsiooni tagasi saada ja depressiooni ära ajada – mõtted on ju Portos ning mida kõike ma ei annaks, et minna sinna veel ja veel ja veel…
See on olnud vaieldamatult üks paremaid aegu minu elus siiani. Uskumatu tundub, et tegingi selle läbi ning olin aasta aega Portugalis. Nüüd see tundub nii lühikesena. Lisaks õppimisele oli mul võimalus keel selgeks saada enam-vähem, erinevate inimestega kohtuda ja nüüd on mul sõpru üle terve maailma, oma maailmavaadet avardada, teiste kultuuride kohta õppida. Hindamatu kogemus!
... eu adoro Portugal!
Beijinhos :*
Sem comentários:
Enviar um comentário